23.oktoober ja Art Brut

Kui Edgar neljapäeva liiga vara hommikul Genova poole punuma pani, võttis ta päikese kaasa, see tõik selgus kui ma mitmed tunnid hiljem ärgates end sügisest leidsin...kuid ega see üht Põhjamaa naist ju ei peata, las olla siinne suureks pühaks kuulutatud 23.oktoober külm ja vihmane, muuseumisse läksin ma ikka. Läksin sest on teada värk, et muuseumitädidel ei ole pühasid ja eriti ei ole neil pühasid riikliku maiguga pühade ajal, otse vastupidi, neil pühadel on tööd rohkem kui tarvis, sest siis lastakse kõik soovijad tasuta uksest sisse.

Kõigepealt viisid jalad siin samas lähedal kangelaste väljakul kõrguvasse klassikalisse kaunite maalide muuseumi...seal olid seintele seatud Ferdinand Hodleri kaunid siniürpides naised ja valgetes ürpides vanurid, kõik oli viksitult läbitöötatult pingestatud, ei sa öelda et mulle see staatiline dünaamika ja läbitöötatus just väga oleks meeldinud, ent emotsiooni seal siiski veidke oli ja mulje ei jäänud halb, ainult veidi kesine...Pärast Hodlerit kaesin üle ka püsiekspositsiooni kenad viineritest kokkumaalitud itaalia pühad neitsid ja aritokraadid ja siis veel ka mõned kaunid impressionistide tööd ja sakslaste talupoja pulmalised, tähelepanu boonusena leidsin ka ühe kuulsa keskaegse Revala sakslase teose... moepärast heidsin pilgu ka neile antiikseile marmorist kätetuile, jalutuile, kellel kõigil nina korra või kaks peast pudenenud, lisaks said omaosa ka õlikannud ja muu keraamika mis varisemisohus klaasist kappi olid pandud....aga rohkem ei jaksanud, pilt oli kirju ja suitsunälg suur ning nii jäigi kogu suur flaamikunsti kogu, mille üle iga ungarlane uhke peaks olema, täiesti nägemata....

Kui silm natuke väljas kangelastel ja mornil taeval puhanud oli, sai jalge alla võetud tee ka buda mäele rahvuslikku galeriisse, sest suur reklaamtahvel oli kuulutanud, et seal pesitseb austria ja ungari Art Brut....Tuleb netida, et selle rahvusliku galeriiga on ikka loterii-allegrii sest kunagi ei suuda aimata mis sind ees ootab, kuid siiski siiani on iga loos võitnud ja ma ei pidanud oma jalavaeva kahetsema...
Art Brut või nonart, nagu nad seda ingliskeeli nimetavad paitas meeli...mulle meeldib kui inimesed teevad sest neile meeldib, sest neil on peas mingi pilt ja ei lase end sugugi häirida, et neil puudub kunstilalane koolitus, selgearuline meel, liikumisvõime vms.... sest, mis see kõik tegelikult kunsti tegemisse puutub.....need tööd olid elusad ja tihedasti elurõõmsad, fantaasia vabalend, priitahe...selles oli tunnet ja see nakkas.....Kui tolle Art Bruti vahelt viimaks välja astusin, teadsin vaid et ma lähen sinna veel tagasi ja et rohkem kunsti peale võtta ei tohi....

Ülejõe Pesti poole suundudes sain ühelt möödujalt teada, et Budamäel oli parempoolsete demonstratsioon ja Pesti pool vaskpoolsete demonstratsioon....õnneks või õnnetuseks ei näinud kumbagi...pärast uudiseid lugedes selgus, et kõik oli küllalt rahulikult möödunud ja 2006. aasta demonstratsioonide aujärg jäi paika......
Pühaõhtul kodus teed juues hakkas siiski natuke kahju muusemitädidest ja politseinikest kellel siin sugugi pühasid pole antud pidada....