Lõppude algus...

Eile oli viimane ungari keele tund.....mängisime sõnade seletamise mängu ja Attila úr roomas mööda seinaääri ja lauapealseid ning üritas meid fotodele jäädvustada.....kui tund hakkas läbi saama, tekkis ruumi hetkeline ärevus, keegi ei tahtnud kuidagi lahkuda....Attila siis tegi nalja ja kirjutas inimestele kellel tarvilikud paberid kaasas autogramme....ning rääkis, et veebruaris hakatakse nendega, kes siis ikka veel ungaris on, edasi tudeerima...kui Attila kuulis, et mind enam veebruaris Budapestis pole, siis ta kulm läks kortsu ja suu ütles vähe solvunult, et tema arvas, et mina ikka jään terveks aastaks....ning luges siis sõnad peale, öeldes, et kuigi ma teen ikka veel tohututes kogustes vigu, saavat ungarlased aru, mis ma öelda tahan, ning käskis ohtralt edasi praktiseerida, siis soovis ta veel rahulikke jõule ja rõhutas, et ma endale tennistest soojemad jalanõud muretseksin....lõpuks ta naeratas julgustavalt ja lehvitas...ning tuligi ära tulla...

Hiljem, kui ma kodu poole tatsasin, läks meel ikka täitsa nukraks, mis ma küll nüüd siis edasi teen ja kuidas nüüd niimoodi, et enam ei näe naervaid korealannasid, sõbralikku jaapanlast, põrisevaid prantslasi, hajevil itaallast, soomlaslikku soomlast ja muhelevat ja natuke kokutavat Attilat.....mitu kuud põgusaid ja toredaid kokkusaamisi olid teinud oma töö ja pununud hinge naljaka ungarikeelse pesa......nii toksisin ma koduteel tenniseninaga kivikesi ja olin pahur, et inimesi ja hetki ei saa tasku panna ja endaga igale poole kaasa vedada.....

Koju jõudes ajasin üles põõnava Edgari, kes siis solidaarsuse mõttes kah pahuraks hakkas...ja niimoodi me siis olime nukrad ja pahurad, kuni Edgar mind lõpuks otsustavalt käekõrvale võttis ja ujuma vedas ning siis Szimplas kohtingu importõlle ja mahedate jazzi helidega korraldas....lõpuks viis tee Kuninga tn kebabi paika ja siis mööda looklevaid tänavaid röövelkoera juurde kuubikusse tagasi.....Lõpuks horisontaali jõudes olid meeled leebunud, ei teagi, kas tegi oma töö kloorine basseinivesi, õlu ja sigaretid või aeg, aga uni sai magus...

Hommikul mõtlesin veel hetkeks kahetsusega, et pidi see siis nii kiiresti minema, kuid siis enam ei mõelnud, arusaamine imbus vaikselt sisse, heade asjade värk....

Ungari keelel on nüüd igatahes Budapesti maik manu ja Ákos peab leppima, et halba ingliskeelset suhtlust hakkab vähemalt osaliselt asendama veel kehvem ungarikeelne vestlus.....