Aasta eelviimasel päeval oli meie pisikeses kuupelamus üle hariliku määra ootusärevust: juba homme saabuvad füüsikud. Elevus ei jõudnudki suurt hoogu koguda, kui helises uksekell ja selges eesti keeles hõikas Siim, et nad sisse lastaks. Külalisi kaugelt maalt on siin ennegi olnud.. koguni neli, kuid kõik varasemad tulid ikka rohkem Kristini manu. Alles välisuksel sai lõplikult selgeks seekordse delegatsiooni koosseis - Rähn, Kree, Aigar ja Pikker. Kajat pidi esindama pudel konjakit ja hr. Field paistis silma eelkõige oma eemalolekuga.
Järgnenud nelja päeva eredaim tipp jääb vast õhtusse, mil eelmainitud, Kristin ja mina suundusime vägagi paslikuks osutunud nimega joomapaika "Szoda". Füüsikute nelik eristub muudest mitmelgi moel, aga ehk kõige tähelepanuväärsem on, kuidas seal on esindatud kõige erinevamad karakterid, igaüks heas mõttes äärmuseni kantud. Ja ometi mahuvad nad pisikesse autosse, pisikesse korterisse, samale erialale, Tartusse. Sellest õhtust ei oleks kombekas detaile välja rebida ja terviku tabamiseks ei piisanud ka kohalviibimisest - võis siiski aimata, et hiilgav pilv oli kõige tihedam Aigari ümber ja mähkis endasse kõrvalisigi laudkondi. Siinkohal pean tänama Rähni, kes oma härrasmeheliku tasakaalukusega varjestas Kristinit otsese kiirguse eest. Kahtlemata poleks tipp ilma Pikrita sama terav saanud (täpsemalt, 73 kraadi terav). Kree jääb meelde ennekõike juhtivate vahemärkustega (millest ühtegi konkreetset siiski meenutada ei õnnestu), kui ta veel ei olnud toolidele pikali heitnud, et naeruhoogudega kukkumata toime tulla. Minulgi pole juba mitu aega nii lõbus olnud..
Eile venis meie seltskond peavalu, nälja ja lahkumismõtetega ostukeskusesse.. kes head-paremat nänni, kes esmast kõhutäidet hankima. Tagasiteel astusime sisse kohaliku vaksali kohvikusse, mis osutus hiiglaslikuks saaliks, kus lagi läbi hõreda suitsuvine taevana kõrguses rippus. Kõik näis justkui mõnest ammusest ajast, isegi kollane päikeselaik suitsuses õhus ning kulumisjäljed punastel linikutel ja kelneri näos. Söödi-joodi nagu ajatud rändurid kunagi ja ei puudunud ka džentelmenlik žest, mille eest võlgneme tänu loomulikult.. aga ta vist eelistaks jääda tagaplaanile. Lõpuks tekkis taas tunne, et mul on suur au tunda neid, kes võtsid vaevaks tulla ja olla.
