Aasta eelviimasel päeval oli meie pisikeses kuupelamus üle hariliku määra ootusärevust: juba homme saabuvad füüsikud. Elevus ei jõudnudki suurt hoogu koguda, kui helises uksekell ja selges eesti keeles hõikas Siim, et nad sisse lastaks. Külalisi kaugelt maalt on siin ennegi olnud.. koguni neli, kuid kõik varasemad tulid ikka rohkem Kristini manu. Alles välisuksel sai lõplikult selgeks seekordse delegatsiooni koosseis - Rähn, Kree, Aigar ja Pikker. Kajat pidi esindama pudel konjakit ja hr. Field paistis silma eelkõige oma eemalolekuga.
Järgnenud nelja päeva eredaim tipp jääb vast õhtusse, mil eelmainitud, Kristin ja mina suundusime vägagi paslikuks osutunud nimega joomapaika "Szoda". Füüsikute nelik eristub muudest mitmelgi moel, aga ehk kõige tähelepanuväärsem on, kuidas seal on esindatud kõige erinevamad karakterid, igaüks heas mõttes äärmuseni kantud. Ja ometi mahuvad nad pisikesse autosse, pisikesse korterisse, samale erialale, Tartusse. Sellest õhtust ei oleks kombekas detaile välja rebida ja terviku tabamiseks ei piisanud ka kohalviibimisest - võis siiski aimata, et hiilgav pilv oli kõige tihedam Aigari ümber ja mähkis endasse kõrvalisigi laudkondi. Siinkohal pean tänama Rähni, kes oma härrasmeheliku tasakaalukusega varjestas Kristinit otsese kiirguse eest. Kahtlemata poleks tipp ilma Pikrita sama terav saanud (täpsemalt, 73 kraadi terav). Kree jääb meelde ennekõike juhtivate vahemärkustega (millest ühtegi konkreetset siiski meenutada ei õnnestu), kui ta veel ei olnud toolidele pikali heitnud, et naeruhoogudega kukkumata toime tulla. Minulgi pole juba mitu aega nii lõbus olnud..
Eile venis meie seltskond peavalu, nälja ja lahkumismõtetega ostukeskusesse.. kes head-paremat nänni, kes esmast kõhutäidet hankima. Tagasiteel astusime sisse kohaliku vaksali kohvikusse, mis osutus hiiglaslikuks saaliks, kus lagi läbi hõreda suitsuvine taevana kõrguses rippus. Kõik näis justkui mõnest ammusest ajast, isegi kollane päikeselaik suitsuses õhus ning kulumisjäljed punastel linikutel ja kelneri näos. Söödi-joodi nagu ajatud rändurid kunagi ja ei puudunud ka džentelmenlik žest, mille eest võlgneme tänu loomulikult.. aga ta vist eelistaks jääda tagaplaanile. Lõpuks tekkis taas tunne, et mul on suur au tunda neid, kes võtsid vaevaks tulla ja olla.

Helkivate ööpilvede saladus ehk kuidas me veel kohvrit ei paki aga juba mõtlesime välja et kohver on käigukast

Väljas on miinus viis kraadi. See on siinse talve kohta päris kobe tulemus. Külmaks läks vahetult pärast seda, kui meie ennast lihakilode ja verivorstirõngaste ja ahjukartulite ja jõulupudingu ja kapsaste ja muu hea paremaga jõuluks tuppa lukustasime. Väljudes edaspidi vaid Tomkoera või vaevava janu tõttu.
Tänaseks hommikuks oli aga pidu läbi, jõulud üle elatud ja muu parem viimse riismeni otsas, rääkimata ahjupraest ja verivorstidest....
Tuleb auga tunnistada, et esimesed kodustväljasjõulud traditsioone austades ja endid pooleks süües, peetud!Noh eks nüüd tuleb siis õige eestlase kombel elada veel üle aastavahetus ja siis ongi varsti kohe jaanipäev.

Mina kui Edgar pean siinkohal ära märkima, et päkapikud on siinmail igati tasemel ja paremini informeeritud, kui üks teine Edgar.. Mina sain Mikulaselt ja neilt muudelt toomaloomadelt kaks, mõlemad paksud ja kõvade kaantega ja head pea alla panna. Eesti keeles pealegi. Ja esimesel pühal käisid meil isegi külalised eesti keeles ning tõid enesega päris eesti piparkooke, musta leiba ja tangudega verist vorsti.
Hea ta kõik oli, aga otsa ta sai.

Täna oli aga esimene kord pärast jõulu algust, kui pikemalt ninad kuubist välja pistsime, Brunella soojeneb ikka veel diivanil, soe jope seljas ja teetass käes. Väljas tundus siiski, et olime ühed esimestest, kes urust välja roomasid.. tea kas inimestel on ka pärast jõulu see banaanikala-efekt või ei hakka nad enne uut aastat üldse liigutama või suisa eelnimetatud kaks kokku, igatahes olid tänavad tühjavõitu ja suletud uksi palju, akendest sisse piiludes võis siiski aimata elu...nii et kogu Budapest päris inimtühjaks ehk polegi valgunud, kuid eks esmaspäeval selgu täpsemalt, kuidas need lood siinsete elanikega ikkagi on.

Muidu on aga nii, et vaikselt hakkame otsi kokku tõmbama, Edgar hävitas juba vannitoa nurka kolinud hallituselu...varsti tuleb aga kogu kraam kokku kuhjata ja siinne elukaadervärk jälle maarjamaale vedada.
Enne aga tuleb veel ehk külalisi ja aasta-vahetus ning kui hästi läheb siis ka üks shoti viski keeks.

Uudiste lugemise needus on minu peale langenud. Jääb mulje, et toimetused ei hinda artikleid mitte üksnes klikipõhiselt, vaid ühtlasi saavad leheneegrid palka kirjamärkide arvu järgi. Mul hakkas neist kahju ja siinkohal tahakski abikäe anda. Kirjutan Teie eest, kallid ajakirjanikud, ühe pommuudise, mis kahtlemata vääriks esikaanel näitamist, iga päev.

Päike kaob taevast juba väga varsti

Aastatuhandeid väldanud vaatluste analüüs on viinud maailma teadlased ühisele vankumatule seisukohale, et päikesevalgusest jääme ilma juba täna! Jah, lõpp tuleb lähitundidel. Vaatlusandmed ja nende põhjal loodud mudel ennustavad teaduses harvaesinevalt suure kindlusega, et päikesevalgus jääb järk-järgult nõrgemaks ja kella 15:30 paiku kaob päikeseketas taevavõlvilt. Kuulduse kohaselt tabab õnnetus esimesena idapoolseid riike ja seetõttu on paljud haritlased läände põgenenud. Lihtrahva enamus keeldus nii koledat saatust omaks tunnistamast ja elas veel hiljuti õndsas ükskõiksuses, jätkates päevatöid ja -tegemisi.

Niisuguse põhjendamatu optimismi põrmustas aga teadustöö, mida interpreteerides on paljud maailma teadusajakirjanikud jõudnud õõvastavale järeldusele, et selle tulemused kinnitavad senist seisukohta, mille kohaselt Päike kustub lõplikult juba viie miljardi aasta pärast. Maal elab üle kuue miljardi inimese ja lihtne arvutus näitab, et otste kokku tõmbamiseks on jäänud vähem kui aasta inimese kohta.

Tumeda tuleviku ootuses on tekkinud rohkelt sekte ja kodaniku- kui ka mittekodanikurühmitusi, kes kõik loodavad isekeskis pimeduse üle kavaldada, ehk koguni segasel ajal kasu lõigata. Ehkki nende seltskondade avalikud seisukohad enamasti vastanduvad teineteisele, näib paljusid ühendavaks seesmiseks põhimõtteks olevat ööpimeda seljatamine vaimupimedusega. Selles osas on saavutatud ka mõningast edu- silmapaistvaim kordaminek pärineb Tallinnast, kus eelmainitud printsiipi kombineeritakse tehisvalgustatud klaaspuusliku kummardamisega.

Mõnede ekspertide hinnangul pole asi siiski lootusetu: kõik mõeldavad ja mõeldamatud katastroofid elab kindlasti üle Keith Richards, kes on ka hullemat näinud. Märkimisväärset lootust antakse ka prussakatele ja teistele madalatele eluvormidele. Anonüümseks jääda soovinud Alan J. Boone'i sõnul võib lähitulevikku piltlikult võrrelda vikatikaarega, mis niidab just ühiskonna kõrge moraaliga pead, pääsevad vaid lömitajad, loomult madalad ja need, kes kaotust ei märka.

Ma märgin märka, märkan margi märki midajoba janiitagasi.. ma märgin märkuse märgatud märgi.. ma märkasin vanameest. Ta lõi jalaga tuvist mööda. Sõimles ja jooksis linnule järele. Tõlkisin tema sõnad nii: "Kuradi laperdav peletis! Mis sa kooserdad siin keset kõnniteed kolmekesi. Ma su õpetan lendama!" Pärisüliõpilastele korraldati infopäev ja selle raames jagati ilmse püüdlikkusega koostatud buklette ellujäämisõpetustega. Kõige lõpus oli peatükk "Inside information", mis algas lausega "Don't be afraid of old people". Mina küll kardan.

Sõidab vanem ossibemm, aknad pärani, piki teed ja jääb foori taga seisma. Ristmik saab muusikat täis, rooli taga noogutab peaga kaasa noor mees. Mängib Liszt.

Varastatud makaronid

Tähelepanu! Täna, kolmeteistkümnendama septembri keskpäeval, varastati Ungarimaal Budapesti linnas Keleti raudteejaama lähistel asuva Spar toidupoe eest viiesajagrammine pakk itaalia penne pastat, keetmisaeg 8 minutit. Varas viis endaga ka samas omaniku naasmist oodanud juustukastme Knorr. Erilisele jultumusele viitab teo toimepanek päise päeva päikesepaistes, pikanäpumees ei pidanud miskiks ka peremehe toiduvaru valvavat koera. Kui keegi on näinud või teab midagi sarnastest juhtumitest, palun teavitage võimuorganeid omal valikul.

Täna on vististi esimene veidi rahulikuma hingamise päev, kui välja arvata varahommikul ukse taga kolistanud veenäidumehed. Kui mina ärkasin, olid nad ammu läinud ja postkasti ilmunud kirja ning sõnumi järgi telefonis võin järeldada, et mult oodati siiski suuremat osavõtlikkust veenäidu võtmise üritusest. Võtsin hoopis koera ja läksin ujulat otsima. Nimelt saatis Andras kirja, millest hea tahtmise olemasolul võis aimata, et meie vahetus naabruses bassein on. Jalutasime märgitud kohta linnapargi serval, paremat kätt jäi kõrge varbaed, selle taga kasvas võsa. Eriliselt kauniks tegi võpsiku kontrast teisel pool teed laiuva rikkuriterajooniga - kaunid kolmekordsed kivimajad parkimis- ja mänguplatsidega, jahvatatud kohvi lõhn, sorteeritud prügi jne. Paremat kätt aga vilksatas tihniku vahelt mingi korratu, ent vist siiski mitte maast päikese ja vihma kosutusel võrsunud vorm. Selleks oli ta liialt inimese nägu.. siin pean hetkeks kõrvale põikama.

Kui inimesed poleks iial linnu ehitanud, aga oleks muidu täpipealt samasugused nagu praegu - täiesti sisutühi mõte, aga mis siis - ja siis tuleks ühel äkki idee panna kodanikud tihedalt kokku kastidesse elama, kastid üksteise peale, kastide vahele käimise rajad, kuhu avaneks kastidest vaatamise ja tuulutamise augud, naerdaks niisugune lollus kahtlemata välja. Kõrge ohutuskomisjoni esimees manaks hetkeks vaevaga aruka ilme ja teataks väärikalt: "Niisugust korraldust ei või lubada ainuüksi sellepärast, et mõni võib oma kasti august käimise rajal olevale kaaslasele kas tahtmatult hooletuse läbi või koguni kurja soovides miskit pähe pillata!"
Ühel hommikul nägin kodu-uulitsal autokapotil supipõhja, aga nüüd tagasi selle korratu kuju juurde võpsikus.

Lehtede ja rootsude vahelt sai üsna selgeks, et tegemist on inimeste ehitatud majaga, mille nad küll umbkaudu kümnendi eest mulle teadmata põhjusel loodusele kinkinud on. Siis aga vilksatas seinal väätide vahel miskit sinist, teraselt piiludes paistis kolletunud silt "Uszoda" kahe pleekinud-sinise lainekesega. Ujula!

Kohal

Väljas on 30 kraadi Celsiuse järgi ja mu viimse raha eest ostetud leiges õlles hulbib lõppenud kärbes. Aga mitte sellest ei tahtnud ma.. me. Mitte niimoodi.
Loendamata päevad tagasi lõppesid relsid ja kaks põhjamaa noort astusid rongi konditsioneeritud kupee mugavusest kõike elutarvilikku seljas-käes, aga ka puuris, tassides perroonile, et juba 10 minutit hiljem kohtuda siinkirjutajale omase õnneliku saatuse poolt määratud kõrgest matemaatikust korteriomanikuga. Surusime tervituseks higist kätt ja meid juhatati 16. väravast sellel uulitsal sisse, vastu lõi hunnik külma õhku. Tee viis trepist üles kohalike meelest teisele, jalagadele tuntavalt ja iga eestlase loogika kohaselt aga kindlasti kolmandale korrusele...seal nurgas oli uks, kust matemaatik meid sisse juhatas. Juhtusime niimoodi valgesse kööki, kus laed kõrguvad kaugelt üle pea ja põrandat ei kata libe parkett. Köögi kõrval asub väike tuba, kiuksuva parketi, natuke vildakate riiulite ja suure aknaga sisehoovi ning peakõrgusele magamislavatsile viiva Brunella meelest jõletu trepiga. Ega seal ukse taga palju rohkem olnudki, hunnik ehitustolmu ja mitteelamise lehka ning piske vannituba ka. Kõike nähtut nimetati "lepingus" "clean and tidy apartment". Jutumärke polnud. Pikka juttu ka polnud, sest potentsiaali oli ja nii sai paberile konks kirja. Nimetatud potentsiaali asusimegi innuga avaldama. Piir kodukoristuse ja pisiremondi vahel on ähmasem kui eal. Aga nüüd on meil läikiv kõrgete lagedega õdus olemine. Muu maailm koos hädavajalike ühendustega jõuab läbi UPCi teeneka kaabli ehk kah kohale...kaablikutt, kes siinsetele oludele ja eelarvanmustele vastavalt võiks "csak magyar" olla jõuab kohale kolmapäeval ja siis alles läheb põnevaks.
Niikaua on nagu ikka, raha on otsas ja tänavad haisevad kuse järele....home sweet home....palav on..põhjamaalastele kohaselt jäid ũhel plätad koju ja teine lihtsalt ei talu kuuma...aga ilmateade lubab et läheb jahedaks, varsti onj vihm ja +23...siis teeme vahupeo ja lähme kooli...või kes teab, võibolla tuleb kooli juba varem minna.
Eile mekkisime 75 Ft (*0.067 EEK/Ft !) maksvat kesvamärga ja elame edasi. Kõhutunne ütleb, et siia kuhugi peaks nüüd punkti panema, enne kui kärbes lagunema hakkab.