Varastatud makaronid

Tähelepanu! Täna, kolmeteistkümnendama septembri keskpäeval, varastati Ungarimaal Budapesti linnas Keleti raudteejaama lähistel asuva Spar toidupoe eest viiesajagrammine pakk itaalia penne pastat, keetmisaeg 8 minutit. Varas viis endaga ka samas omaniku naasmist oodanud juustukastme Knorr. Erilisele jultumusele viitab teo toimepanek päise päeva päikesepaistes, pikanäpumees ei pidanud miskiks ka peremehe toiduvaru valvavat koera. Kui keegi on näinud või teab midagi sarnastest juhtumitest, palun teavitage võimuorganeid omal valikul.

Täna on vististi esimene veidi rahulikuma hingamise päev, kui välja arvata varahommikul ukse taga kolistanud veenäidumehed. Kui mina ärkasin, olid nad ammu läinud ja postkasti ilmunud kirja ning sõnumi järgi telefonis võin järeldada, et mult oodati siiski suuremat osavõtlikkust veenäidu võtmise üritusest. Võtsin hoopis koera ja läksin ujulat otsima. Nimelt saatis Andras kirja, millest hea tahtmise olemasolul võis aimata, et meie vahetus naabruses bassein on. Jalutasime märgitud kohta linnapargi serval, paremat kätt jäi kõrge varbaed, selle taga kasvas võsa. Eriliselt kauniks tegi võpsiku kontrast teisel pool teed laiuva rikkuriterajooniga - kaunid kolmekordsed kivimajad parkimis- ja mänguplatsidega, jahvatatud kohvi lõhn, sorteeritud prügi jne. Paremat kätt aga vilksatas tihniku vahelt mingi korratu, ent vist siiski mitte maast päikese ja vihma kosutusel võrsunud vorm. Selleks oli ta liialt inimese nägu.. siin pean hetkeks kõrvale põikama.

Kui inimesed poleks iial linnu ehitanud, aga oleks muidu täpipealt samasugused nagu praegu - täiesti sisutühi mõte, aga mis siis - ja siis tuleks ühel äkki idee panna kodanikud tihedalt kokku kastidesse elama, kastid üksteise peale, kastide vahele käimise rajad, kuhu avaneks kastidest vaatamise ja tuulutamise augud, naerdaks niisugune lollus kahtlemata välja. Kõrge ohutuskomisjoni esimees manaks hetkeks vaevaga aruka ilme ja teataks väärikalt: "Niisugust korraldust ei või lubada ainuüksi sellepärast, et mõni võib oma kasti august käimise rajal olevale kaaslasele kas tahtmatult hooletuse läbi või koguni kurja soovides miskit pähe pillata!"
Ühel hommikul nägin kodu-uulitsal autokapotil supipõhja, aga nüüd tagasi selle korratu kuju juurde võpsikus.

Lehtede ja rootsude vahelt sai üsna selgeks, et tegemist on inimeste ehitatud majaga, mille nad küll umbkaudu kümnendi eest mulle teadmata põhjusel loodusele kinkinud on. Siis aga vilksatas seinal väätide vahel miskit sinist, teraselt piiludes paistis kolletunud silt "Uszoda" kahe pleekinud-sinise lainekesega. Ujula!