Pühapäev

Täna sai algatatud Budapesti pühapäevaste pannkookide traditsioon...mina tegin taigna ja Edgar tegeles küpsetamisega, mis tähendas alalõpmata köögi pliidikohalises õhus viibivaid pannkooke....pannkooke sai söödud kohliku džemmiga ja kõrvale joodi piima, imeline idüll ühesõnaga....nagu mõnes heas ameerika filmis...või nagu lapsepõlves, kuidas kellelegi....

Film jäi katki peatselt pärast kõhtude täitumist, sest ei järgnenud ei mingit ameerikalikku pühapäevast jalutuskäiku linnaparki ega naeratuste saatel koeraga mängimist eiei...kumbki puges hoopis oma arvuti taha ja maad võttis klahvideklõbin ning mõnevõrra asjalik nohin

x aja pärast kui pannkoogi maitse suust kadunud algas arutelu, mida teha päeva teise toidukorraga...saadeti linke ja vahetati mõtteid, lõpp-otsus oli, et tuleb üles otsida kohalik india kiirtoidu koht Bangla büfé....

Otsimisretk oli tänu hoolikale kodutööle lihtne, Bangla büfé asus täpselt seal, kus ta helendavel googlemapile oli märgitud....
Paik oli väljanägemiselt väike...esmapilgul tundus, et sisse ei mahugi, sest seal oli juba enne meid kolm inimest pluss 1 kokk ja 1 kokk-teenindaja, nii et pidasime uksetaga aru, et vist tuleb kaasa osta ning uurisime huviga aknale kinnitatud menüüd...
Menüüdega oli asi äärmiselt selge ja lakooniline.... olemas oli ingliskeelne ja magyarikeelne menüü, kus sees hinnad, toitude nimed ja põhiinfo koosseisu kohta....lisaks olid menüülehtede kõrvale riputatud pildid, mille all pildil oleva roa nimi ja igaksjuhuks ka hind, ehk kui menüüdest aru ei saa, siis ole vaid piisaval osav ja osuta...

Kui otsus rahakotile vastavalt langetatud astusime sisse, üks külaline oli vahepeal lahkunud nii et mahutsime kaunis lahedalt, söögisaal mis avanes leti ees oli 2,5x3m vast, kolme laua ja kaheksa tooliga. Leti taga oli hinduväliumusega mees, kes tervitas rõõmsalt ja naeratas laialt, ütlesime talle oma soovid ja samal ajal otsustasime ikkagi kohapeal tarbida, mees palus istet võtta ning ütles pehmes inglise keeles, et läheb umbes kümme minutit, siis astus ta ühe sammuga letitagant pisipisikesse kööki ning andis instruktsioonid edasi teisele hinduvälimusega mehele kes papaddumme hakkas valmistama...ise segas ta kiirelt kokku mango lassid, ehk mango-piimakokteilid, mis maitsesid imehead....varsti toodi meile ka papaddummid, mis isutekitajatena täiesti oma ülesande täitsid...siis sai veel natuke oodata ja vaadata seintel olevaid roogade pilte, mille vahele oli kenasti lükitud ungari maakaart, mõned väikesed peeglid soengu kohendamiseks, india maakaart ja kena tõmmu tütarlapsega postkaart...vahepeal sõid kõrvallaua kohalikud noormehed ära oma chicken gurryid ning lahkusid...ning siis toodi meile meie chicken biryanid..mis kujutas endast hunnikut basmati riisi kanaliha tükkidega, mis maitsestatud gurry, kardemoni ja muu heaga. Kõik oli väga lihtne ja kodune ning toit maitses, hästi maitses....

Tekkis tunne nagu oleks sattunud mõne sõbra imepisikesse kööki sööma, sõber ise on aga rõdul suitsu tegemas või miskit.....aga tuleb kohe tagasi ja räägib edasi oma pooleli jäänud lugu... seiklustest...

...kui söödud võtsime tühjad taldrikud ja astusime leti äärde sooviga maksta, tõmmu mees arvutas kiiresti oma piiksuva kalkulaatoriga palju me võlgneme samal ajal astust köögist välja koka ja võttis meie taldrikud ja viis kööki kraanikaussi... pärast maksmist küsis letitagune mees veel, et kuidas toit maitses...
Väljudes soovisid koka ja letitagune mees kena õhtut....väljas tibutas vihma ja oli juba täitsa pime...kõhud täis, suundusime paarituhande forinti võrra vaesemana mööda kitsaid tänavaid tagasi kodu poole....sees oli ikka too naljakas tunne, nagu tuleks vana äärelinna sõbra juurest pühapäevaselt külaskäigult....imelik kuidas lihtsad asjad vahel lihtsalt mõjuvad......