Lugu tõmblukuga kokku!

Tuleb nentida, et häbitult, ilma ühegi täpsustava sissekandedeta on Edgar ja Brunella jõudnud tagasi väikesesse puust linna ja Budapesti ning sealsete lugudega on selleks korraks jokk...
Lõppes kogu see olemine seal väikese kähriku külaskäiguga, millega kaasnes tavapärane kondamine ja pikad jalutuskäigud ja ebameeldiva üllatusena ka palavik ja kodune olemine, pakkimistega, millel manuses kerge paanika, et kõik asjad niikuinii ei mahu ära, LuMu-ga, kus natuke head ja palju halba kaasaegset kunsti seintele riputet, Lumivalgekese balletiga ooperimajas, kus kaunid laemaalid ja tore puhvet, Brunella muutumisega muremasinaks, Edgari eepiliste rännakutega interneti lepingu lõpetamise sihis, vana pläriseva tiksujaga, elektriarvete ja koristusbrigaaditööga, viimase rahakulutamisega Vaksali restos ning lõppude lõpuks kergelt närvilise 13h pikkuse tulemisega trajektooril Budapest-Viin-Kopenhaagen-Tallinn...

Nüüd oleme tagasi väikeses linnas, vaatame kinnisvara kuulutusi ja oleme natuke argised, kütame ahju ja naudime: lund, puukütet, sõprade jutte ja seltskonda, eesti keelt, külmakraade, linna, meeleolusid, tempe, saunaskäike...

Ühesõnaga tagasi, kahesõnaga ongi kõik...

....edaspidisi ja tagurpidisi kirjaridu leiab, kui kirjutama juhtutakse vanadelt radadelt...
Kniks-kraaps ja kummardus!

Aasta eelviimasel päeval oli meie pisikeses kuupelamus üle hariliku määra ootusärevust: juba homme saabuvad füüsikud. Elevus ei jõudnudki suurt hoogu koguda, kui helises uksekell ja selges eesti keeles hõikas Siim, et nad sisse lastaks. Külalisi kaugelt maalt on siin ennegi olnud.. koguni neli, kuid kõik varasemad tulid ikka rohkem Kristini manu. Alles välisuksel sai lõplikult selgeks seekordse delegatsiooni koosseis - Rähn, Kree, Aigar ja Pikker. Kajat pidi esindama pudel konjakit ja hr. Field paistis silma eelkõige oma eemalolekuga.
Järgnenud nelja päeva eredaim tipp jääb vast õhtusse, mil eelmainitud, Kristin ja mina suundusime vägagi paslikuks osutunud nimega joomapaika "Szoda". Füüsikute nelik eristub muudest mitmelgi moel, aga ehk kõige tähelepanuväärsem on, kuidas seal on esindatud kõige erinevamad karakterid, igaüks heas mõttes äärmuseni kantud. Ja ometi mahuvad nad pisikesse autosse, pisikesse korterisse, samale erialale, Tartusse. Sellest õhtust ei oleks kombekas detaile välja rebida ja terviku tabamiseks ei piisanud ka kohalviibimisest - võis siiski aimata, et hiilgav pilv oli kõige tihedam Aigari ümber ja mähkis endasse kõrvalisigi laudkondi. Siinkohal pean tänama Rähni, kes oma härrasmeheliku tasakaalukusega varjestas Kristinit otsese kiirguse eest. Kahtlemata poleks tipp ilma Pikrita sama terav saanud (täpsemalt, 73 kraadi terav). Kree jääb meelde ennekõike juhtivate vahemärkustega (millest ühtegi konkreetset siiski meenutada ei õnnestu), kui ta veel ei olnud toolidele pikali heitnud, et naeruhoogudega kukkumata toime tulla. Minulgi pole juba mitu aega nii lõbus olnud..
Eile venis meie seltskond peavalu, nälja ja lahkumismõtetega ostukeskusesse.. kes head-paremat nänni, kes esmast kõhutäidet hankima. Tagasiteel astusime sisse kohaliku vaksali kohvikusse, mis osutus hiiglaslikuks saaliks, kus lagi läbi hõreda suitsuvine taevana kõrguses rippus. Kõik näis justkui mõnest ammusest ajast, isegi kollane päikeselaik suitsuses õhus ning kulumisjäljed punastel linikutel ja kelneri näos. Söödi-joodi nagu ajatud rändurid kunagi ja ei puudunud ka džentelmenlik žest, mille eest võlgneme tänu loomulikult.. aga ta vist eelistaks jääda tagaplaanile. Lõpuks tekkis taas tunne, et mul on suur au tunda neid, kes võtsid vaevaks tulla ja olla.

Helkivate ööpilvede saladus ehk kuidas me veel kohvrit ei paki aga juba mõtlesime välja et kohver on käigukast

Väljas on miinus viis kraadi. See on siinse talve kohta päris kobe tulemus. Külmaks läks vahetult pärast seda, kui meie ennast lihakilode ja verivorstirõngaste ja ahjukartulite ja jõulupudingu ja kapsaste ja muu hea paremaga jõuluks tuppa lukustasime. Väljudes edaspidi vaid Tomkoera või vaevava janu tõttu.
Tänaseks hommikuks oli aga pidu läbi, jõulud üle elatud ja muu parem viimse riismeni otsas, rääkimata ahjupraest ja verivorstidest....
Tuleb auga tunnistada, et esimesed kodustväljasjõulud traditsioone austades ja endid pooleks süües, peetud!Noh eks nüüd tuleb siis õige eestlase kombel elada veel üle aastavahetus ja siis ongi varsti kohe jaanipäev.

Mina kui Edgar pean siinkohal ära märkima, et päkapikud on siinmail igati tasemel ja paremini informeeritud, kui üks teine Edgar.. Mina sain Mikulaselt ja neilt muudelt toomaloomadelt kaks, mõlemad paksud ja kõvade kaantega ja head pea alla panna. Eesti keeles pealegi. Ja esimesel pühal käisid meil isegi külalised eesti keeles ning tõid enesega päris eesti piparkooke, musta leiba ja tangudega verist vorsti.
Hea ta kõik oli, aga otsa ta sai.

Täna oli aga esimene kord pärast jõulu algust, kui pikemalt ninad kuubist välja pistsime, Brunella soojeneb ikka veel diivanil, soe jope seljas ja teetass käes. Väljas tundus siiski, et olime ühed esimestest, kes urust välja roomasid.. tea kas inimestel on ka pärast jõulu see banaanikala-efekt või ei hakka nad enne uut aastat üldse liigutama või suisa eelnimetatud kaks kokku, igatahes olid tänavad tühjavõitu ja suletud uksi palju, akendest sisse piiludes võis siiski aimata elu...nii et kogu Budapest päris inimtühjaks ehk polegi valgunud, kuid eks esmaspäeval selgu täpsemalt, kuidas need lood siinsete elanikega ikkagi on.

Muidu on aga nii, et vaikselt hakkame otsi kokku tõmbama, Edgar hävitas juba vannitoa nurka kolinud hallituselu...varsti tuleb aga kogu kraam kokku kuhjata ja siinne elukaadervärk jälle maarjamaale vedada.
Enne aga tuleb veel ehk külalisi ja aasta-vahetus ning kui hästi läheb siis ka üks shoti viski keeks.

Täna...

Täna me ärkasime taas hiljem kui oleks võib olla kohane olnud...
Täna me leidsime oma postkastist kolm imekena jõulukaarti, tänud siinkohal Marile, Leale ja Malevale....
Täna me jõudsime lõpuks sinna kurikuulsale Vörösmarty väljakule, kus Budapestis oma populaarsusega kurikuulsaks saanud jõululaat....muidugi selleks ajaks kui Edgar ja Brunella ning Tomkoer kohale jõudsid olid pooled müügikohad juba kinni ja Tomil külm...
Täna ma sain tõestuse, et kusagil neil siin siiski leidub verivorste, sest laadal nende soojendatud variante müüdi.....nüüd tuleb vaid välja uurida, kus ja kas neid ka soojendamata kujul kusagilt saada on...
Täna oli meel kuidagi härras...

Lõppude algus...

Eile oli viimane ungari keele tund.....mängisime sõnade seletamise mängu ja Attila úr roomas mööda seinaääri ja lauapealseid ning üritas meid fotodele jäädvustada.....kui tund hakkas läbi saama, tekkis ruumi hetkeline ärevus, keegi ei tahtnud kuidagi lahkuda....Attila siis tegi nalja ja kirjutas inimestele kellel tarvilikud paberid kaasas autogramme....ning rääkis, et veebruaris hakatakse nendega, kes siis ikka veel ungaris on, edasi tudeerima...kui Attila kuulis, et mind enam veebruaris Budapestis pole, siis ta kulm läks kortsu ja suu ütles vähe solvunult, et tema arvas, et mina ikka jään terveks aastaks....ning luges siis sõnad peale, öeldes, et kuigi ma teen ikka veel tohututes kogustes vigu, saavat ungarlased aru, mis ma öelda tahan, ning käskis ohtralt edasi praktiseerida, siis soovis ta veel rahulikke jõule ja rõhutas, et ma endale tennistest soojemad jalanõud muretseksin....lõpuks ta naeratas julgustavalt ja lehvitas...ning tuligi ära tulla...

Hiljem, kui ma kodu poole tatsasin, läks meel ikka täitsa nukraks, mis ma küll nüüd siis edasi teen ja kuidas nüüd niimoodi, et enam ei näe naervaid korealannasid, sõbralikku jaapanlast, põrisevaid prantslasi, hajevil itaallast, soomlaslikku soomlast ja muhelevat ja natuke kokutavat Attilat.....mitu kuud põgusaid ja toredaid kokkusaamisi olid teinud oma töö ja pununud hinge naljaka ungarikeelse pesa......nii toksisin ma koduteel tenniseninaga kivikesi ja olin pahur, et inimesi ja hetki ei saa tasku panna ja endaga igale poole kaasa vedada.....

Koju jõudes ajasin üles põõnava Edgari, kes siis solidaarsuse mõttes kah pahuraks hakkas...ja niimoodi me siis olime nukrad ja pahurad, kuni Edgar mind lõpuks otsustavalt käekõrvale võttis ja ujuma vedas ning siis Szimplas kohtingu importõlle ja mahedate jazzi helidega korraldas....lõpuks viis tee Kuninga tn kebabi paika ja siis mööda looklevaid tänavaid röövelkoera juurde kuubikusse tagasi.....Lõpuks horisontaali jõudes olid meeled leebunud, ei teagi, kas tegi oma töö kloorine basseinivesi, õlu ja sigaretid või aeg, aga uni sai magus...

Hommikul mõtlesin veel hetkeks kahetsusega, et pidi see siis nii kiiresti minema, kuid siis enam ei mõelnud, arusaamine imbus vaikselt sisse, heade asjade värk....

Ungari keelel on nüüd igatahes Budapesti maik manu ja Ákos peab leppima, et halba ingliskeelset suhtlust hakkab vähemalt osaliselt asendama veel kehvem ungarikeelne vestlus.....

Hol volt, hol nem volt....ehk õhtujutt

...Elas kord, ühes paksus metsas astsevas väikeses külakeses, poisike. Elas ta seal oma vanemate ja õdede-vendadega. Poisikest hüüti tähepoisiks, kuna tema silmad särasid, kui kaks väikest tähte, mis justkui kogemata taevast inimpähe uppunud.
Tähepoiss oli väga uudishimulik klutt ja veetis oma päevi aina uurides ja puurides, mis ja miks ning kus ja kuidas.

Ühel suveööl, ei saanud tähepoiss oma voodis und aina vähkres ja vaatas aknapraost tuppa sõudvaid kiitsukesi kuukiiri ning mõtles ja mõtles. Juba päeval oli teda mänguhoos hakanud painama küsimus, et mis on küll selle metsa taga, mis oma tihedas haardes koduküla kaitses. Ei andnud see küsimus nüüd tunde hiljemgi isegi unele asu, mis küll on nende kõrgete kaskede ja tihedate pihlaka põõsaste taga, kui seal üldse midagi on, mõtles poiss.
Hommikul, kui tähepoiss lõpuks üles ärkas, jooksis ta otsekohe ema juurde, kes köögis askeldas ja küsis: "Ema, ema, kuule, mis on metsa taga?" Ema tõstis pilgu vaarikamoosilt, mis pliidil potis kees ning muigas: "Mis seal ikka on, ääretu must veteväli ja kohutavad kollid. Ei, ole seal paika väikestele poistele."

Järgmisel öösel ei lasknud ärevad mõtted taas tähepoisil uinuda. Missugune on must veteväli? Ja kus need kollid siis elavad? Ja kuidas see kokku õige maitseb? ja veel paljud muud küsimused painasid väikest peakest. Tuleb ikka, korra ise minna ja ära vaadata, muidu ju ei saa magadagi, otsustas tähepoiss lõpuks ja vajus samal hetkel sügavasse unne.

Hommikul pärast hommikusööki seadiski poisike end uurimisretkele. Nälja peletuseks suskas ühte tasku pool saia ja teise väikese purgikese värsket vaarikamoosi, võttis kuuri najalt oma hoolega vestetud õunapuu kepi ja hiilis vaikselt metsa, kellelegi sõnakestki lausumata, sest ta teadis küll, millised need suured inimesed on, aina muretsevad ja pragavad.
Tähepoiss oli kindel, et kui nad vaid teaksid ja võimalust antaks, keelaksid nad vitsa ähvardusel ära kõik väikeste poiste lõbud.

Ilm oli uurimusretkeks justkui loodud, soe aga mitte palav, kergelt pilvitav kuid kindlalt vihmatu, ja mets oli ilus. Tähepoisile oli metsaskäigud alati meeltmööda olnud, pealegi külalähedasi paiku tundis poiss hästi, siin olid nad naabripoistega spunki otsinud, indiaanlaste kombel telgisauna teinud, ojast kalu püüdnud ja allveelaevu ehitanud.
Kõik aga, mis jäi suurest saarest kaugemale, oli tähepoisil seni avastamata.

Suurest saarest edasi metsa sisse minnes ei muutunud tegelikult palju, mets nagu mets ikka, lihtsalt puudusid tuttavad kivid ja kännud. Ja poisike aina käis ja käis, teadmata õigupoolest kuhu poole ta läheb ja lootes, et ta ringiratast ei käi, tüüris ta oma mõttes aina metsa taha. Vahepeal oli ta sunnitud puhkama ja keha kinnitama, pärast tundide pikkust käimist maitses moos eriliselt hea, igaksjuhuks jättis ta muist siiski alles, mine tea kaua veel niiviisi trampida tuleb.
Lõpuks kui suvepäev vägis hämaraks hakkas kiskuma muutus mets äkki hõredamaks, puud jäid aina lühemaks ja maapind muutus vesisemaks. Ning äkki, täiesti ootamatult, sai mets kui käsu peale otsa ja tähepoiss leidis end pea et silmapiirini ulatuva soojärve kaldalt.

Pähh, see on ju kõigest soojärv ei ole mingit musta vetevälja ega kolle. Soos oli tähepoiss käinud varemgi, seal kodu karjamaa taga, rabajärvede ääres jõhvikaid korjamas.
Poiss istus järve kaldale maha ja hakkas suurest solvumisest ja pettumusest nutma. Kas, siis ühe ainsa soojärve pärast ma siia tulingi, kas ainult see ongi metsa taga, töinas poiss.
Korraga tundus talle, et ta nutt kajab, ta kuulatas terasemalt, ei see oli kellegi teise nutt, kusagil üsna lähedal. Tähepoiss jäi vait, löristas nina puhtaks ja vaatas uurivalt enda ümber ringi. Pisut temast eemal ühe kidura männi juurel märkas ta hämaruses väikest kogu. Väikest pruuni ja karvast, nutust vappuvat kogu.

Tähepoiss võttis julguse kokku, läks männi juurde ning küsis: "Kes sina oled? Ja miks sa nutad?" Kogu ehmatas kergelt, tõstis siis oma suured märjad silmad poisi poole ja vastas vaiksel uriseval häälel: "Mina olen kohutav sookoll." Tähepoiss hakkas naerma: "Sina, ja kohutav iihihihiihihih." "Olen jahh, jube ja kohutav kole soovants, " urises sookoll vihaselt vilkuvate silmadega, "praegu olenlihtsalt hirmus näljane ja seetõttu õnnetu. Ma ei ole juba mitu päeva mitte midagi söönud."

Seda kuuldes koukis tähepoiss oma taskutest välja viimase saianuki ja moosipurgi. "Võta, söö, kohutav sookoll," ütles tähepoiss sõbralikult ja istus ise sookolli kõrvale maha.
Sookoll jättis nutu, nuusutas saia, vaatas kahtlustavalt moosi väikeses purgis, heitis kulmu kibrutades pilgu hetkeks tähepoisile ning hakkas siis isukalt sööma.

Kui sai viimse raasuni söödud ja moosipurk väikese karvase keelega üle käidud patsutas sookoll oma kõhtu ja vaatas, kulm seekord juba natuke vähem kipras, nukralt tema kõrval istuva tähepoisi poole. "Tänud, see oli väga hea," urises ta, "Aga nüüd räägi miks sa väike inimese laps üksinda õhtul siin soojärve ääres oled? Kas sa ei tea, et see pole sugugi ohutu paik kus ööd veeta?"

"Ma tahtsin näha, mis on metsa taga. Kodust, mis on metsa sees, hakkasin tulema juba hommikul. Kodu on seal suure saare lähedal, aga too ei paista enam ammu kätte ja nii ma ei teagi kus kodu on ja kuidas tagasi saada, nii et ma vist jäängi nüüd siia. " jutustas tähepoiss neelatades.
"Ei-ei, siia sa küll ei saa jääda, siin on minu, kohutava sookolli, kodu ja ma üldse ei armasta külalisi, kes ei oska ära minna." muutus sookoll rahutuks, "säh, siin on üks väike vaibake, see peaks su koju aitama. Ta küll natuke streigib, sest on siin soos vähe rooste läinud, aga küllap ta ikka ühe käigu jaksab teha," urises ta ja tõi männijuure alt lagedale väikese määrdunud vaiba.
Tähepoiss vaatas vaipa, vaatas sookolli ja ei saanud aru, "Kuidas see vaip mu koju aitab?"
"Näh, istud peale ja ütled: "Tahan koju!" ja siis ta lendab sinu kodu juurde," vastas sookoll ärritudes, "pärast lendab minu juurde tagasi." Tähepoisi pilgus ei peegeldunud ikka veel täit arusaamist, kuid sookoll ei tahtnud pikemalt seletada, ta urises veel vuristades "Tänud veel kord toidu eest, aga ma pean nüüd minema ja kohutav olema. Sa jõua kenasti koju ja ära mu vaipa mustaks tee. Nägemist!" ja vantsis midagi vaikselt ümisedes kerges tantsusammus minema.

Enne kui tähepoiss omalt poolt midagi öelda jõudis oli sookoll juba hämarusse kadunud.
Tähepoiss vaatas enda ümber, kõik oli hämarusse vajunud ja krabises ja nagises ja ragises kuidagi kahtlaselt. Poisil hakkas hirm ja ta otsustas seda kummalist vaiba asja proovida. Ta istus vaibale ja sõnas: "Tahan koju!" Järgmisel hetkel hakkas vaip turtsuma ja surisema ning tõusis siis äkitselt jõnksatades maast lahti. Jõnksatus oli aga nii järsk, et tähepoiss vaibalt maha kukkus ja põlve ära lõi. Poiss proovis veel korra, kuid pudenes taas, nii ka kolmandal, neljandal ja viiendal üritusel. Lõpuks ei tahtnud tähepoiss enam vaibale istuda, ta oli üleni muhke täis ja kasu ei midagi, ta polnud ju varem kunagi sellist vaipa kasutanud, ta ei osanud sellega sõita.

Tähepoiss istus uuesti männijuurikale ja hakkas taas nutma. Ta tahtis väga koju.
Kuu oli vahepeal taevasse tõusnud ja peegeldas soojärve pimeduses tõesti mustana tunduvalt veeltl. Aga tähepoiss ei pannud seda tähele enne kui oli sunnitud järsku pilku tõstma, sest kostis peenikest häält, mis küsis: "Miks sa niiviisi nutad siin, tähepoiss, sa peaksid juba ammu kodus voodis olema?" Tähepoisi tõstetud pilk eristas temast paar meetrit eemal õhus peenikese helkiva kuukiire, kel ratas käekõrval ja kulm arusaamatusest kipras. "Ma tulin vaatama, mis on metsa taga ja eksisin ära, sain siis sookollilt lendava vaiba, et koju minna, aga ma ei oska sellega sõita, aina kukun maha," nuuksus tähepoiss.

Kuukiir istus ratta selga, tegi ringi natuke eemal vedeleva vaiba ümber ja tuli siis uuesti tähepoisi juurde. "Ma tean küll, mis on viga, sa oled liiga väike veel ja ei oska sõita lendava vaibaga. Mina olin ka hiljuti liiga väike ja ei osanud sõita rattaga ning siis pandi minu rattale abirattad, sul on ka vaja abirattaid, " sõnas kuukiir väga asjalikul toonil. "Mul ei ole enam rattal abirattaid vaja, ma oskan juba sõita küll, nii et ma annan need abirattad sulle, " lisas ta, uuesti vaiba juurde sõites ja midagi vaiba kallal nokitsema hakates.
"Niih," ütles ta natukese aja pärast vaiba juurest jälle tähepoisi juurde sõites, "ma monteerisin su vaibale oma ratta abirattad alla, proovi, kas nüüd ikka kukud maha."
Tähepoiss tõusis ja läks vaiba juurde, vaiba alla olid paigaldatud tõesti imepisikesed kuukiired, mis abiratasteks keeratud. Tähepoiss nühkis oma valutavat põlvemuhku ning istus umbusklikult vaibale. "Tahan koju!" ütles ta ja hoidis hinge kinni. Vaip hakkas surisema ja turtsuma ning tõusis hetke pärast sujuva kaarega lendu.
Kuukiir, kes tähepoisi kõrval oma väikesel rattal õhku tõusmist oli jälginud, püüdis plaksutada käsi ja oleks peaaegu ümberkukkunud. "Näed sõidab," hüüdis ta.
"Aitäh, " tänas naerev tähepoiss, kes vaibaga kuukiirest aina kaugemale kandus. Kuukiir hüüdis veel midagi, kuid tähepoiss ei kuulnud teda enam, ta oli vaibaga juba puudelatvade kohale tõusnud ning lainetas abiratastega õhuvooludel tasakaaluhoides kodu poole.
Tähepoiss lehvitas veel eemalt kuukiirele ja lootis, et kunagi saab ta heateo ehk tasuda.

Varsti nägi tähepoiss eemal all küla tulesid. Ka vaip vist nägi, arvas poiss, sest too hakkas vaikselt hoogu maha võtma ja laugjalt maapinna poole langema. Mõne hetke pärast maandus vaip poisikluti koduaias õunapuu all.
Tähepoiss hüppas püsti, keeras vaiba kummuli, monteeris ettevaatlikult lahti väikesed abirattad, pööras siis vaiba jälle õiget pidi ja tegi talle pika pai. "Aitäh, sookollile" sõnas ta veel enne kui vaip õhku tõusis ja tagasi metsa taha, musta soojärve poole liikus.

Tähepoiss seisis ja saatis pilguga pimedusse kaduvat vaipa ning kõlistas taskupõhjas väikesi rattakesi. Heitis siis pilgu kuu poole, pilgutas silma ja suundus tuppa.

Toas ootas tähepoissi, mitu kipras kulmu, kuid viimastega oli Tähepoiss juba tol päeval harjunud, need ei olnud kunagi liialt kurjad.

Uudiste lugemise needus on minu peale langenud. Jääb mulje, et toimetused ei hinda artikleid mitte üksnes klikipõhiselt, vaid ühtlasi saavad leheneegrid palka kirjamärkide arvu järgi. Mul hakkas neist kahju ja siinkohal tahakski abikäe anda. Kirjutan Teie eest, kallid ajakirjanikud, ühe pommuudise, mis kahtlemata vääriks esikaanel näitamist, iga päev.

Päike kaob taevast juba väga varsti

Aastatuhandeid väldanud vaatluste analüüs on viinud maailma teadlased ühisele vankumatule seisukohale, et päikesevalgusest jääme ilma juba täna! Jah, lõpp tuleb lähitundidel. Vaatlusandmed ja nende põhjal loodud mudel ennustavad teaduses harvaesinevalt suure kindlusega, et päikesevalgus jääb järk-järgult nõrgemaks ja kella 15:30 paiku kaob päikeseketas taevavõlvilt. Kuulduse kohaselt tabab õnnetus esimesena idapoolseid riike ja seetõttu on paljud haritlased läände põgenenud. Lihtrahva enamus keeldus nii koledat saatust omaks tunnistamast ja elas veel hiljuti õndsas ükskõiksuses, jätkates päevatöid ja -tegemisi.

Niisuguse põhjendamatu optimismi põrmustas aga teadustöö, mida interpreteerides on paljud maailma teadusajakirjanikud jõudnud õõvastavale järeldusele, et selle tulemused kinnitavad senist seisukohta, mille kohaselt Päike kustub lõplikult juba viie miljardi aasta pärast. Maal elab üle kuue miljardi inimese ja lihtne arvutus näitab, et otste kokku tõmbamiseks on jäänud vähem kui aasta inimese kohta.

Tumeda tuleviku ootuses on tekkinud rohkelt sekte ja kodaniku- kui ka mittekodanikurühmitusi, kes kõik loodavad isekeskis pimeduse üle kavaldada, ehk koguni segasel ajal kasu lõigata. Ehkki nende seltskondade avalikud seisukohad enamasti vastanduvad teineteisele, näib paljusid ühendavaks seesmiseks põhimõtteks olevat ööpimeda seljatamine vaimupimedusega. Selles osas on saavutatud ka mõningast edu- silmapaistvaim kordaminek pärineb Tallinnast, kus eelmainitud printsiipi kombineeritakse tehisvalgustatud klaaspuusliku kummardamisega.

Mõnede ekspertide hinnangul pole asi siiski lootusetu: kõik mõeldavad ja mõeldamatud katastroofid elab kindlasti üle Keith Richards, kes on ka hullemat näinud. Märkimisväärset lootust antakse ka prussakatele ja teistele madalatele eluvormidele. Anonüümseks jääda soovinud Alan J. Boone'i sõnul võib lähitulevikku piltlikult võrrelda vikatikaarega, mis niidab just ühiskonna kõrge moraaliga pead, pääsevad vaid lömitajad, loomult madalad ja need, kes kaotust ei märka.