Uudiste lugemise needus on minu peale langenud. Jääb mulje, et toimetused ei hinda artikleid mitte üksnes klikipõhiselt, vaid ühtlasi saavad leheneegrid palka kirjamärkide arvu järgi. Mul hakkas neist kahju ja siinkohal tahakski abikäe anda. Kirjutan Teie eest, kallid ajakirjanikud, ühe pommuudise, mis kahtlemata vääriks esikaanel näitamist, iga päev.

Päike kaob taevast juba väga varsti

Aastatuhandeid väldanud vaatluste analüüs on viinud maailma teadlased ühisele vankumatule seisukohale, et päikesevalgusest jääme ilma juba täna! Jah, lõpp tuleb lähitundidel. Vaatlusandmed ja nende põhjal loodud mudel ennustavad teaduses harvaesinevalt suure kindlusega, et päikesevalgus jääb järk-järgult nõrgemaks ja kella 15:30 paiku kaob päikeseketas taevavõlvilt. Kuulduse kohaselt tabab õnnetus esimesena idapoolseid riike ja seetõttu on paljud haritlased läände põgenenud. Lihtrahva enamus keeldus nii koledat saatust omaks tunnistamast ja elas veel hiljuti õndsas ükskõiksuses, jätkates päevatöid ja -tegemisi.

Niisuguse põhjendamatu optimismi põrmustas aga teadustöö, mida interpreteerides on paljud maailma teadusajakirjanikud jõudnud õõvastavale järeldusele, et selle tulemused kinnitavad senist seisukohta, mille kohaselt Päike kustub lõplikult juba viie miljardi aasta pärast. Maal elab üle kuue miljardi inimese ja lihtne arvutus näitab, et otste kokku tõmbamiseks on jäänud vähem kui aasta inimese kohta.

Tumeda tuleviku ootuses on tekkinud rohkelt sekte ja kodaniku- kui ka mittekodanikurühmitusi, kes kõik loodavad isekeskis pimeduse üle kavaldada, ehk koguni segasel ajal kasu lõigata. Ehkki nende seltskondade avalikud seisukohad enamasti vastanduvad teineteisele, näib paljusid ühendavaks seesmiseks põhimõtteks olevat ööpimeda seljatamine vaimupimedusega. Selles osas on saavutatud ka mõningast edu- silmapaistvaim kordaminek pärineb Tallinnast, kus eelmainitud printsiipi kombineeritakse tehisvalgustatud klaaspuusliku kummardamisega.

Mõnede ekspertide hinnangul pole asi siiski lootusetu: kõik mõeldavad ja mõeldamatud katastroofid elab kindlasti üle Keith Richards, kes on ka hullemat näinud. Märkimisväärset lootust antakse ka prussakatele ja teistele madalatele eluvormidele. Anonüümseks jääda soovinud Alan J. Boone'i sõnul võib lähitulevikku piltlikult võrrelda vikatikaarega, mis niidab just ühiskonna kõrge moraaliga pead, pääsevad vaid lömitajad, loomult madalad ja need, kes kaotust ei märka.

Hó

Sajab, sajab lund....

...esimest lund Budapestis....
...natuke liiga märga, ent kaunilt laiahelbelist....

....sisehoovi vaadates tundub nagu sajaks toas....
...kuidagi hubane on...
...kuidagi lumine on....
...kuidagi kodune on...

Hideg napok...

Jahh...nii ongi nagu pealkiri ütleb elik varasügis lahkus jultunult ette teatamata...ühel hommikul oli alles vaid pool eelmise päeva soojast ja nädalaga haihtus olematuks sellestki veel pool...praegu on väljas 0-6 soojakraadi vahel aga tendents on kraadide langemisel ja lumesajul, mis hetkel end veel külma uduvihma taha peidab..

...aga pole muret, Edgarile muretsesime juba talvise pealisrõiva ja mulle kübar-kaabu...ja kuigi villase soki kannas on auk...arvan, et elame üle sellegi talve.. radiaatori moodi sooja andev seadeldis, mis öösel ennast odavama elektri pealt sooja täis vohmib ning seda siis päevapeale meie kuubikusse ära annab, on ka töös...ja kui köögis külmal kivisillutisel viibides pidevalt tantsu-hüppe-põrandat ei tohi puutuda mängu taktis liikuda, ei saa peaaegu arugi, et õues külmem on kui varem

...eile lahkus kuubikust Viini poole Nelli...rõõm oli teda siin näha....olek oli rahulik ja enamjaolt istuv.......mulle selle poolest muide Budapest väga meeldib, et siin on hulgaliselt istutavaid paiku....alustades parkidest ja tänavapinkidest, lõpetades hunnitu hunniku väikeste hubaste keldrite ja meeldivalt tehaselike mitmekordsete istlatega ning ärritavalt teesklev-modernõdusate lesilatega, mida kõiki üsna hõlpsasti kohvikute, baaride, kõrtside, nimelt vaiksete paikade, klubide ja lihtsalt kenadeks urgaste üldkategooria alla saab liigitada...
Vahelduseks istumisele kupatasin seltskonna koeraga ka värske õhu huvides korra Budapesti piiridest välja, jalutama...paik kuhu rongiga lõpuks sattusime oli Gödöllő....Stroomi rannast tuttavate hallikarvaliste paneelelamute, ja Habsburgide aegse suure kuningliku suveresidentsiga väike linn oli kogu oma olemuselt natuke kohatu...kuid meeldivalt pargise järelmaiguga.....pargid olid kõik natuke hämarad ja räämas, ent siiski minu meelest meeldivalt toonitatud värviliste lehtedega....
Väljasõidu üldpilt jäi aga Vana Tallinna kanget likööri taga igatsema ja kohalikke pagaritooteid mugivalt kuidagi sügisesse lahtuv/lahkuv.....

Muidu on aga nii, et jõulukaunistuste hordid ja jõulu imalmuusika on vallutanud kõik siinsed kaubanduskeskused ja 6. detsembril saabuva Mikulasi ootuses jookseb kõigil väikestel ungarlastel juba suu vett ning kõik piimahambad on ihutud tohutute koguste maiustuste hävitamiseks silmapilguga....

Kassid Budapestis

Eelmisel neljapäeval sisenes meie budapestisesse olemisse kass...puumakass eestist....see, et tulemine oli olnud meeleoluküllane, kuid väsitav, paistis ära juba kassi ja teiste kaasturistide silmadest, nii et pärast metroosõite, poes õllehindadega tutvumist, jalutuskäiku meie elamisse, pikantsete seikade kuulamist, draakonikommi ja vana tallinna koorelikööriga meie maitsemeelte õrritamist ja paari kanget pista saiia, heitis kass magama...

..Kui taas üles ärgatud läks lahti puumapärane kondamine ja kolamine, mööda kohustuslikke vaatamisväärsusi ja kohti kuhu veel Edgar Brunellagagi sattunud pole....öiste vahepeatustega Kuninga tänava kebabi leti juures ja väljateenitud unetundide veetmisega kuubikulises kodupaigas....kõike saatmas muidugi jutuvada, mille repertuaaris vanad ja uuemad ning pikantsed ja lahjemad lood ja otseloomulikult need ulmelised sageli kordi ja kordi üle Brunella arusaamise käivad tehnika ja elektroonika ja "kuidas asjad tegelikult" on jutud...elik puuma kogu oma eheduses ja headuses......

Lõnguslikult konnates saigi veedetud 3 ja pool väga tartulikku päeva....milles elamine vaata et harjumist nõudis....esmaspäeva hommikul, kui olin puuma koos hunniku terava pista ning mõne pudeli pálinkaga õige metroo peale saatnud, naasin tagasi koju, lootes, et puuma kenasti lennuki peale saab, ning võtmeteta koera jalutav Edgar end ära ei külmeta.
Kodus nõudis olek uuesti kerra kerimist ning järgmise kassi sisse laskmist... Too järgmine kass tuli ja istus meele peale ning näugus melanhoolselt...tema oli ka see, kes järgmised päeva paar pani taga igatsema Taaralinna ja üliõpilasi, puumakasse ja lohesid, Toomemäge ja naljajooke, samal ajal kurtis sisemus, kuidas motivatsioon mööda külgi maha voolab ja elu liiga raskelt turjale rõhub....õnneks ajaga muutus näugumine vaiksemaks, läks üle nurruvaks üminaks ning hajus siis sootuks, koos omanikuga......Budapest sai taas Budapestiks ja meel rahunes....nii-, kuivõrd....

Puuma järelmõjudena pistab aga Edgargi nüüd üleni punaseid ja kõrvetavtuliseid pistavõileibu ja kiidab....ning mina räägin teatavate äratuntavate rõhkudega ja söön kommi (draakoni omad said juba otsa)....

Lõputu varasügis

Ma tunnen, et me oleme sattunud igikestvasse septembrisse....
....seda tunne jagab vist ka minu ungari keele õpetaja, kes terve eelmise loengu vältel, kui tema rääkis põhiliselt ameerikamaa valimistest ja meie pidime kohustuslikus korras kaks minutit puterdama oma koolivaheajast, suutis vähemalt kolmel korral mainida, et see soojus ei ole tavaline, Ungaris ei ole tavalises novembris nii soe kunagi, nautige meie mitte tavalist sooja novembrit....
Aga tõesti, tänagi oli väljas päeval üle 16 kraadi sooja ja vihm ei ole siin argipäev.....harjumatu värk, väga harjumatu värk...kuidas siis nii saab, kui 23 novembrit on sadanud taevast pussnuge ja lobjakat ja maa on hommikuti härmas olnud ning välijooki suutnud öösi teha vaid karastatumad......aga vaat saab, aint mitte harjuda..

Aga kui veel paar sõna minu ungari keele õpetajast rääkida, siis tema on tore, ta nimi on Poolakas Attila, tal on paksud pea et kõrvadeni vuntsid ja laevalgust peegeldav pealagi....minu omailmas on ta pesuehtse ungari härra võrdkuju, natuke imelik, humoorikas, enesekriitiline, vähe irooniline ja sõbralik...Õpetajana on ta järjekindel csak magyar, ehk tuleb vaid ungarikeelne jutt ja ilma subtiitriteta, jube kannatlik meie puterdajatega ning hea seletusvõttestikuga, mis väljatöötatud aastate pikkuse kogemusega vast....ungarikeelt ma päris selgeks ei saa, kuid see ei ole tema süü......njaa....muidu on nii, et meie vastas, üle siseõue elaval naabrimutil, õitseb rõduservale kujundatud vägagi esinduslikus ja maja kindlasti parimas toataime džunglis miskine lill...minu mittebotaaniku mõistes, kelle jaoks kõik puud isesuguste lehtedega vahtrad on, on see õitseja hiina kask, kuna õis on punane ja üksik......aga olgu mis ta on, tahtsin öelda lihtsalt, et ilus on...väga ilus on....