Hol volt, hol nem volt....ehk õhtujutt

...Elas kord, ühes paksus metsas astsevas väikeses külakeses, poisike. Elas ta seal oma vanemate ja õdede-vendadega. Poisikest hüüti tähepoisiks, kuna tema silmad särasid, kui kaks väikest tähte, mis justkui kogemata taevast inimpähe uppunud.
Tähepoiss oli väga uudishimulik klutt ja veetis oma päevi aina uurides ja puurides, mis ja miks ning kus ja kuidas.

Ühel suveööl, ei saanud tähepoiss oma voodis und aina vähkres ja vaatas aknapraost tuppa sõudvaid kiitsukesi kuukiiri ning mõtles ja mõtles. Juba päeval oli teda mänguhoos hakanud painama küsimus, et mis on küll selle metsa taga, mis oma tihedas haardes koduküla kaitses. Ei andnud see küsimus nüüd tunde hiljemgi isegi unele asu, mis küll on nende kõrgete kaskede ja tihedate pihlaka põõsaste taga, kui seal üldse midagi on, mõtles poiss.
Hommikul, kui tähepoiss lõpuks üles ärkas, jooksis ta otsekohe ema juurde, kes köögis askeldas ja küsis: "Ema, ema, kuule, mis on metsa taga?" Ema tõstis pilgu vaarikamoosilt, mis pliidil potis kees ning muigas: "Mis seal ikka on, ääretu must veteväli ja kohutavad kollid. Ei, ole seal paika väikestele poistele."

Järgmisel öösel ei lasknud ärevad mõtted taas tähepoisil uinuda. Missugune on must veteväli? Ja kus need kollid siis elavad? Ja kuidas see kokku õige maitseb? ja veel paljud muud küsimused painasid väikest peakest. Tuleb ikka, korra ise minna ja ära vaadata, muidu ju ei saa magadagi, otsustas tähepoiss lõpuks ja vajus samal hetkel sügavasse unne.

Hommikul pärast hommikusööki seadiski poisike end uurimisretkele. Nälja peletuseks suskas ühte tasku pool saia ja teise väikese purgikese värsket vaarikamoosi, võttis kuuri najalt oma hoolega vestetud õunapuu kepi ja hiilis vaikselt metsa, kellelegi sõnakestki lausumata, sest ta teadis küll, millised need suured inimesed on, aina muretsevad ja pragavad.
Tähepoiss oli kindel, et kui nad vaid teaksid ja võimalust antaks, keelaksid nad vitsa ähvardusel ära kõik väikeste poiste lõbud.

Ilm oli uurimusretkeks justkui loodud, soe aga mitte palav, kergelt pilvitav kuid kindlalt vihmatu, ja mets oli ilus. Tähepoisile oli metsaskäigud alati meeltmööda olnud, pealegi külalähedasi paiku tundis poiss hästi, siin olid nad naabripoistega spunki otsinud, indiaanlaste kombel telgisauna teinud, ojast kalu püüdnud ja allveelaevu ehitanud.
Kõik aga, mis jäi suurest saarest kaugemale, oli tähepoisil seni avastamata.

Suurest saarest edasi metsa sisse minnes ei muutunud tegelikult palju, mets nagu mets ikka, lihtsalt puudusid tuttavad kivid ja kännud. Ja poisike aina käis ja käis, teadmata õigupoolest kuhu poole ta läheb ja lootes, et ta ringiratast ei käi, tüüris ta oma mõttes aina metsa taha. Vahepeal oli ta sunnitud puhkama ja keha kinnitama, pärast tundide pikkust käimist maitses moos eriliselt hea, igaksjuhuks jättis ta muist siiski alles, mine tea kaua veel niiviisi trampida tuleb.
Lõpuks kui suvepäev vägis hämaraks hakkas kiskuma muutus mets äkki hõredamaks, puud jäid aina lühemaks ja maapind muutus vesisemaks. Ning äkki, täiesti ootamatult, sai mets kui käsu peale otsa ja tähepoiss leidis end pea et silmapiirini ulatuva soojärve kaldalt.

Pähh, see on ju kõigest soojärv ei ole mingit musta vetevälja ega kolle. Soos oli tähepoiss käinud varemgi, seal kodu karjamaa taga, rabajärvede ääres jõhvikaid korjamas.
Poiss istus järve kaldale maha ja hakkas suurest solvumisest ja pettumusest nutma. Kas, siis ühe ainsa soojärve pärast ma siia tulingi, kas ainult see ongi metsa taga, töinas poiss.
Korraga tundus talle, et ta nutt kajab, ta kuulatas terasemalt, ei see oli kellegi teise nutt, kusagil üsna lähedal. Tähepoiss jäi vait, löristas nina puhtaks ja vaatas uurivalt enda ümber ringi. Pisut temast eemal ühe kidura männi juurel märkas ta hämaruses väikest kogu. Väikest pruuni ja karvast, nutust vappuvat kogu.

Tähepoiss võttis julguse kokku, läks männi juurde ning küsis: "Kes sina oled? Ja miks sa nutad?" Kogu ehmatas kergelt, tõstis siis oma suured märjad silmad poisi poole ja vastas vaiksel uriseval häälel: "Mina olen kohutav sookoll." Tähepoiss hakkas naerma: "Sina, ja kohutav iihihihiihihih." "Olen jahh, jube ja kohutav kole soovants, " urises sookoll vihaselt vilkuvate silmadega, "praegu olenlihtsalt hirmus näljane ja seetõttu õnnetu. Ma ei ole juba mitu päeva mitte midagi söönud."

Seda kuuldes koukis tähepoiss oma taskutest välja viimase saianuki ja moosipurgi. "Võta, söö, kohutav sookoll," ütles tähepoiss sõbralikult ja istus ise sookolli kõrvale maha.
Sookoll jättis nutu, nuusutas saia, vaatas kahtlustavalt moosi väikeses purgis, heitis kulmu kibrutades pilgu hetkeks tähepoisile ning hakkas siis isukalt sööma.

Kui sai viimse raasuni söödud ja moosipurk väikese karvase keelega üle käidud patsutas sookoll oma kõhtu ja vaatas, kulm seekord juba natuke vähem kipras, nukralt tema kõrval istuva tähepoisi poole. "Tänud, see oli väga hea," urises ta, "Aga nüüd räägi miks sa väike inimese laps üksinda õhtul siin soojärve ääres oled? Kas sa ei tea, et see pole sugugi ohutu paik kus ööd veeta?"

"Ma tahtsin näha, mis on metsa taga. Kodust, mis on metsa sees, hakkasin tulema juba hommikul. Kodu on seal suure saare lähedal, aga too ei paista enam ammu kätte ja nii ma ei teagi kus kodu on ja kuidas tagasi saada, nii et ma vist jäängi nüüd siia. " jutustas tähepoiss neelatades.
"Ei-ei, siia sa küll ei saa jääda, siin on minu, kohutava sookolli, kodu ja ma üldse ei armasta külalisi, kes ei oska ära minna." muutus sookoll rahutuks, "säh, siin on üks väike vaibake, see peaks su koju aitama. Ta küll natuke streigib, sest on siin soos vähe rooste läinud, aga küllap ta ikka ühe käigu jaksab teha," urises ta ja tõi männijuure alt lagedale väikese määrdunud vaiba.
Tähepoiss vaatas vaipa, vaatas sookolli ja ei saanud aru, "Kuidas see vaip mu koju aitab?"
"Näh, istud peale ja ütled: "Tahan koju!" ja siis ta lendab sinu kodu juurde," vastas sookoll ärritudes, "pärast lendab minu juurde tagasi." Tähepoisi pilgus ei peegeldunud ikka veel täit arusaamist, kuid sookoll ei tahtnud pikemalt seletada, ta urises veel vuristades "Tänud veel kord toidu eest, aga ma pean nüüd minema ja kohutav olema. Sa jõua kenasti koju ja ära mu vaipa mustaks tee. Nägemist!" ja vantsis midagi vaikselt ümisedes kerges tantsusammus minema.

Enne kui tähepoiss omalt poolt midagi öelda jõudis oli sookoll juba hämarusse kadunud.
Tähepoiss vaatas enda ümber, kõik oli hämarusse vajunud ja krabises ja nagises ja ragises kuidagi kahtlaselt. Poisil hakkas hirm ja ta otsustas seda kummalist vaiba asja proovida. Ta istus vaibale ja sõnas: "Tahan koju!" Järgmisel hetkel hakkas vaip turtsuma ja surisema ning tõusis siis äkitselt jõnksatades maast lahti. Jõnksatus oli aga nii järsk, et tähepoiss vaibalt maha kukkus ja põlve ära lõi. Poiss proovis veel korra, kuid pudenes taas, nii ka kolmandal, neljandal ja viiendal üritusel. Lõpuks ei tahtnud tähepoiss enam vaibale istuda, ta oli üleni muhke täis ja kasu ei midagi, ta polnud ju varem kunagi sellist vaipa kasutanud, ta ei osanud sellega sõita.

Tähepoiss istus uuesti männijuurikale ja hakkas taas nutma. Ta tahtis väga koju.
Kuu oli vahepeal taevasse tõusnud ja peegeldas soojärve pimeduses tõesti mustana tunduvalt veeltl. Aga tähepoiss ei pannud seda tähele enne kui oli sunnitud järsku pilku tõstma, sest kostis peenikest häält, mis küsis: "Miks sa niiviisi nutad siin, tähepoiss, sa peaksid juba ammu kodus voodis olema?" Tähepoisi tõstetud pilk eristas temast paar meetrit eemal õhus peenikese helkiva kuukiire, kel ratas käekõrval ja kulm arusaamatusest kipras. "Ma tulin vaatama, mis on metsa taga ja eksisin ära, sain siis sookollilt lendava vaiba, et koju minna, aga ma ei oska sellega sõita, aina kukun maha," nuuksus tähepoiss.

Kuukiir istus ratta selga, tegi ringi natuke eemal vedeleva vaiba ümber ja tuli siis uuesti tähepoisi juurde. "Ma tean küll, mis on viga, sa oled liiga väike veel ja ei oska sõita lendava vaibaga. Mina olin ka hiljuti liiga väike ja ei osanud sõita rattaga ning siis pandi minu rattale abirattad, sul on ka vaja abirattaid, " sõnas kuukiir väga asjalikul toonil. "Mul ei ole enam rattal abirattaid vaja, ma oskan juba sõita küll, nii et ma annan need abirattad sulle, " lisas ta, uuesti vaiba juurde sõites ja midagi vaiba kallal nokitsema hakates.
"Niih," ütles ta natukese aja pärast vaiba juurest jälle tähepoisi juurde sõites, "ma monteerisin su vaibale oma ratta abirattad alla, proovi, kas nüüd ikka kukud maha."
Tähepoiss tõusis ja läks vaiba juurde, vaiba alla olid paigaldatud tõesti imepisikesed kuukiired, mis abiratasteks keeratud. Tähepoiss nühkis oma valutavat põlvemuhku ning istus umbusklikult vaibale. "Tahan koju!" ütles ta ja hoidis hinge kinni. Vaip hakkas surisema ja turtsuma ning tõusis hetke pärast sujuva kaarega lendu.
Kuukiir, kes tähepoisi kõrval oma väikesel rattal õhku tõusmist oli jälginud, püüdis plaksutada käsi ja oleks peaaegu ümberkukkunud. "Näed sõidab," hüüdis ta.
"Aitäh, " tänas naerev tähepoiss, kes vaibaga kuukiirest aina kaugemale kandus. Kuukiir hüüdis veel midagi, kuid tähepoiss ei kuulnud teda enam, ta oli vaibaga juba puudelatvade kohale tõusnud ning lainetas abiratastega õhuvooludel tasakaaluhoides kodu poole.
Tähepoiss lehvitas veel eemalt kuukiirele ja lootis, et kunagi saab ta heateo ehk tasuda.

Varsti nägi tähepoiss eemal all küla tulesid. Ka vaip vist nägi, arvas poiss, sest too hakkas vaikselt hoogu maha võtma ja laugjalt maapinna poole langema. Mõne hetke pärast maandus vaip poisikluti koduaias õunapuu all.
Tähepoiss hüppas püsti, keeras vaiba kummuli, monteeris ettevaatlikult lahti väikesed abirattad, pööras siis vaiba jälle õiget pidi ja tegi talle pika pai. "Aitäh, sookollile" sõnas ta veel enne kui vaip õhku tõusis ja tagasi metsa taha, musta soojärve poole liikus.

Tähepoiss seisis ja saatis pilguga pimedusse kaduvat vaipa ning kõlistas taskupõhjas väikesi rattakesi. Heitis siis pilgu kuu poole, pilgutas silma ja suundus tuppa.

Toas ootas tähepoissi, mitu kipras kulmu, kuid viimastega oli Tähepoiss juba tol päeval harjunud, need ei olnud kunagi liialt kurjad.