Hideg napok...

Jahh...nii ongi nagu pealkiri ütleb elik varasügis lahkus jultunult ette teatamata...ühel hommikul oli alles vaid pool eelmise päeva soojast ja nädalaga haihtus olematuks sellestki veel pool...praegu on väljas 0-6 soojakraadi vahel aga tendents on kraadide langemisel ja lumesajul, mis hetkel end veel külma uduvihma taha peidab..

...aga pole muret, Edgarile muretsesime juba talvise pealisrõiva ja mulle kübar-kaabu...ja kuigi villase soki kannas on auk...arvan, et elame üle sellegi talve.. radiaatori moodi sooja andev seadeldis, mis öösel ennast odavama elektri pealt sooja täis vohmib ning seda siis päevapeale meie kuubikusse ära annab, on ka töös...ja kui köögis külmal kivisillutisel viibides pidevalt tantsu-hüppe-põrandat ei tohi puutuda mängu taktis liikuda, ei saa peaaegu arugi, et õues külmem on kui varem

...eile lahkus kuubikust Viini poole Nelli...rõõm oli teda siin näha....olek oli rahulik ja enamjaolt istuv.......mulle selle poolest muide Budapest väga meeldib, et siin on hulgaliselt istutavaid paiku....alustades parkidest ja tänavapinkidest, lõpetades hunnitu hunniku väikeste hubaste keldrite ja meeldivalt tehaselike mitmekordsete istlatega ning ärritavalt teesklev-modernõdusate lesilatega, mida kõiki üsna hõlpsasti kohvikute, baaride, kõrtside, nimelt vaiksete paikade, klubide ja lihtsalt kenadeks urgaste üldkategooria alla saab liigitada...
Vahelduseks istumisele kupatasin seltskonna koeraga ka värske õhu huvides korra Budapesti piiridest välja, jalutama...paik kuhu rongiga lõpuks sattusime oli Gödöllő....Stroomi rannast tuttavate hallikarvaliste paneelelamute, ja Habsburgide aegse suure kuningliku suveresidentsiga väike linn oli kogu oma olemuselt natuke kohatu...kuid meeldivalt pargise järelmaiguga.....pargid olid kõik natuke hämarad ja räämas, ent siiski minu meelest meeldivalt toonitatud värviliste lehtedega....
Väljasõidu üldpilt jäi aga Vana Tallinna kanget likööri taga igatsema ja kohalikke pagaritooteid mugivalt kuidagi sügisesse lahtuv/lahkuv.....

Muidu on aga nii, et jõulukaunistuste hordid ja jõulu imalmuusika on vallutanud kõik siinsed kaubanduskeskused ja 6. detsembril saabuva Mikulasi ootuses jookseb kõigil väikestel ungarlastel juba suu vett ning kõik piimahambad on ihutud tohutute koguste maiustuste hävitamiseks silmapilguga....

Kassid Budapestis

Eelmisel neljapäeval sisenes meie budapestisesse olemisse kass...puumakass eestist....see, et tulemine oli olnud meeleoluküllane, kuid väsitav, paistis ära juba kassi ja teiste kaasturistide silmadest, nii et pärast metroosõite, poes õllehindadega tutvumist, jalutuskäiku meie elamisse, pikantsete seikade kuulamist, draakonikommi ja vana tallinna koorelikööriga meie maitsemeelte õrritamist ja paari kanget pista saiia, heitis kass magama...

..Kui taas üles ärgatud läks lahti puumapärane kondamine ja kolamine, mööda kohustuslikke vaatamisväärsusi ja kohti kuhu veel Edgar Brunellagagi sattunud pole....öiste vahepeatustega Kuninga tänava kebabi leti juures ja väljateenitud unetundide veetmisega kuubikulises kodupaigas....kõike saatmas muidugi jutuvada, mille repertuaaris vanad ja uuemad ning pikantsed ja lahjemad lood ja otseloomulikult need ulmelised sageli kordi ja kordi üle Brunella arusaamise käivad tehnika ja elektroonika ja "kuidas asjad tegelikult" on jutud...elik puuma kogu oma eheduses ja headuses......

Lõnguslikult konnates saigi veedetud 3 ja pool väga tartulikku päeva....milles elamine vaata et harjumist nõudis....esmaspäeva hommikul, kui olin puuma koos hunniku terava pista ning mõne pudeli pálinkaga õige metroo peale saatnud, naasin tagasi koju, lootes, et puuma kenasti lennuki peale saab, ning võtmeteta koera jalutav Edgar end ära ei külmeta.
Kodus nõudis olek uuesti kerra kerimist ning järgmise kassi sisse laskmist... Too järgmine kass tuli ja istus meele peale ning näugus melanhoolselt...tema oli ka see, kes järgmised päeva paar pani taga igatsema Taaralinna ja üliõpilasi, puumakasse ja lohesid, Toomemäge ja naljajooke, samal ajal kurtis sisemus, kuidas motivatsioon mööda külgi maha voolab ja elu liiga raskelt turjale rõhub....õnneks ajaga muutus näugumine vaiksemaks, läks üle nurruvaks üminaks ning hajus siis sootuks, koos omanikuga......Budapest sai taas Budapestiks ja meel rahunes....nii-, kuivõrd....

Puuma järelmõjudena pistab aga Edgargi nüüd üleni punaseid ja kõrvetavtuliseid pistavõileibu ja kiidab....ning mina räägin teatavate äratuntavate rõhkudega ja söön kommi (draakoni omad said juba otsa)....

Lõputu varasügis

Ma tunnen, et me oleme sattunud igikestvasse septembrisse....
....seda tunne jagab vist ka minu ungari keele õpetaja, kes terve eelmise loengu vältel, kui tema rääkis põhiliselt ameerikamaa valimistest ja meie pidime kohustuslikus korras kaks minutit puterdama oma koolivaheajast, suutis vähemalt kolmel korral mainida, et see soojus ei ole tavaline, Ungaris ei ole tavalises novembris nii soe kunagi, nautige meie mitte tavalist sooja novembrit....
Aga tõesti, tänagi oli väljas päeval üle 16 kraadi sooja ja vihm ei ole siin argipäev.....harjumatu värk, väga harjumatu värk...kuidas siis nii saab, kui 23 novembrit on sadanud taevast pussnuge ja lobjakat ja maa on hommikuti härmas olnud ning välijooki suutnud öösi teha vaid karastatumad......aga vaat saab, aint mitte harjuda..

Aga kui veel paar sõna minu ungari keele õpetajast rääkida, siis tema on tore, ta nimi on Poolakas Attila, tal on paksud pea et kõrvadeni vuntsid ja laevalgust peegeldav pealagi....minu omailmas on ta pesuehtse ungari härra võrdkuju, natuke imelik, humoorikas, enesekriitiline, vähe irooniline ja sõbralik...Õpetajana on ta järjekindel csak magyar, ehk tuleb vaid ungarikeelne jutt ja ilma subtiitriteta, jube kannatlik meie puterdajatega ning hea seletusvõttestikuga, mis väljatöötatud aastate pikkuse kogemusega vast....ungarikeelt ma päris selgeks ei saa, kuid see ei ole tema süü......njaa....muidu on nii, et meie vastas, üle siseõue elaval naabrimutil, õitseb rõduservale kujundatud vägagi esinduslikus ja maja kindlasti parimas toataime džunglis miskine lill...minu mittebotaaniku mõistes, kelle jaoks kõik puud isesuguste lehtedega vahtrad on, on see õitseja hiina kask, kuna õis on punane ja üksik......aga olgu mis ta on, tahtsin öelda lihtsalt, et ilus on...väga ilus on....

Kust tuleb tolm?

....ta tuleb ülemise naabri parketipragudest, imbub seejärel õige tasakesi läbi betoonipooride ja lage katva tapeedi ning jääb siis rullidena lakke rippuma...
...seal need rullid jalgu kõlgutades ootavad, tehes nägu, nagu nad oleks kogu aeg seal olnud ja üritades jätta muljet, et nad on ilm süütud ega oma mingeid salakavalaid plaane.....ning siis ühel hetkel, kui sa üldse oodatagi ei oska poetavad nad end meisterklassi tsirkuseartisti kombel põrandale ja hakkavad üliheli kiirusel pesasid moodustama, toa nurkadesse, klaveri taha, diivani alla, alumiste riiulite tagasoppidesse....ning siis kõige nahhaalsemate lurjuste kombel hakkab pesades pihta laiaulatuslik paljunemistegevus ja nii leiadki end ühtäkki tolmurulli maalt....

.....naaskeldabad, raisk!

23.oktoober ja Art Brut

Kui Edgar neljapäeva liiga vara hommikul Genova poole punuma pani, võttis ta päikese kaasa, see tõik selgus kui ma mitmed tunnid hiljem ärgates end sügisest leidsin...kuid ega see üht Põhjamaa naist ju ei peata, las olla siinne suureks pühaks kuulutatud 23.oktoober külm ja vihmane, muuseumisse läksin ma ikka. Läksin sest on teada värk, et muuseumitädidel ei ole pühasid ja eriti ei ole neil pühasid riikliku maiguga pühade ajal, otse vastupidi, neil pühadel on tööd rohkem kui tarvis, sest siis lastakse kõik soovijad tasuta uksest sisse.

Kõigepealt viisid jalad siin samas lähedal kangelaste väljakul kõrguvasse klassikalisse kaunite maalide muuseumi...seal olid seintele seatud Ferdinand Hodleri kaunid siniürpides naised ja valgetes ürpides vanurid, kõik oli viksitult läbitöötatult pingestatud, ei sa öelda et mulle see staatiline dünaamika ja läbitöötatus just väga oleks meeldinud, ent emotsiooni seal siiski veidke oli ja mulje ei jäänud halb, ainult veidi kesine...Pärast Hodlerit kaesin üle ka püsiekspositsiooni kenad viineritest kokkumaalitud itaalia pühad neitsid ja aritokraadid ja siis veel ka mõned kaunid impressionistide tööd ja sakslaste talupoja pulmalised, tähelepanu boonusena leidsin ka ühe kuulsa keskaegse Revala sakslase teose... moepärast heidsin pilgu ka neile antiikseile marmorist kätetuile, jalutuile, kellel kõigil nina korra või kaks peast pudenenud, lisaks said omaosa ka õlikannud ja muu keraamika mis varisemisohus klaasist kappi olid pandud....aga rohkem ei jaksanud, pilt oli kirju ja suitsunälg suur ning nii jäigi kogu suur flaamikunsti kogu, mille üle iga ungarlane uhke peaks olema, täiesti nägemata....

Kui silm natuke väljas kangelastel ja mornil taeval puhanud oli, sai jalge alla võetud tee ka buda mäele rahvuslikku galeriisse, sest suur reklaamtahvel oli kuulutanud, et seal pesitseb austria ja ungari Art Brut....Tuleb netida, et selle rahvusliku galeriiga on ikka loterii-allegrii sest kunagi ei suuda aimata mis sind ees ootab, kuid siiski siiani on iga loos võitnud ja ma ei pidanud oma jalavaeva kahetsema...
Art Brut või nonart, nagu nad seda ingliskeeli nimetavad paitas meeli...mulle meeldib kui inimesed teevad sest neile meeldib, sest neil on peas mingi pilt ja ei lase end sugugi häirida, et neil puudub kunstilalane koolitus, selgearuline meel, liikumisvõime vms.... sest, mis see kõik tegelikult kunsti tegemisse puutub.....need tööd olid elusad ja tihedasti elurõõmsad, fantaasia vabalend, priitahe...selles oli tunnet ja see nakkas.....Kui tolle Art Bruti vahelt viimaks välja astusin, teadsin vaid et ma lähen sinna veel tagasi ja et rohkem kunsti peale võtta ei tohi....

Ülejõe Pesti poole suundudes sain ühelt möödujalt teada, et Budamäel oli parempoolsete demonstratsioon ja Pesti pool vaskpoolsete demonstratsioon....õnneks või õnnetuseks ei näinud kumbagi...pärast uudiseid lugedes selgus, et kõik oli küllalt rahulikult möödunud ja 2006. aasta demonstratsioonide aujärg jäi paika......
Pühaõhtul kodus teed juues hakkas siiski natuke kahju muusemitädidest ja politseinikest kellel siin sugugi pühasid pole antud pidada....

Külalised ja uudised

Hetkel juba mälestustesse lõppenud nädala võib kenasti külaliste nädalaks nimetada...sest olid Ulla ja Leene ja olid kolm ja pool päeva meiega, saatma olid nad endale palunud päikesepaiste ja vananaiste suvised 20nendad termomeetril ning kaasas oli neil must leib, tatar, mis pidulikult pooles-saati kättejõudnud hetkeks hävitatud ja Vana Tallinna, omas headuses.....

Tore oli taasnäha neid Tartust armsaks saanud nägusid oma kuubikujulises tartukauges toas, süüa pulkadega kohalikus hiinakas, juua peeti pargis ja saada jäädvustatud mitmele erinevale pikslile, vallutada kahel erineval päeval kaks Budapoolset vaatamisväärset mäge ja ühel erilisel päeval Budapestist väljaspool asuv keskaegse kindluse all peesitav mägi, süüa mitu langosit, kõndida, jalutada, rutata mööda Budapesti sügislehtedes kevadisi tänavaid ja väisata kohalikku tehasemaigulist lambikuplite vanadekodu, sõita rongi ja praami ja metrooga, kuulata mis uut ja mis vana, kädistada tüdrukute jutte nagu Edgar seda nimetab ning arutleda kuidas asjad ikkagi tegelikult on.....
Varvasteni aus olles, mida ka mina kunagi väga kenadeks kehaosadeks pidanud pole vaid ikka pigem liigselt veidraks, oli see kõige intensiivsem kolm ja pool päevak viimase pooleteise kuu jooksul ja samas algusest lõpuni meeldiv....
Neljapäeval kella seitsmeks hommikul oli selline tunne, nagu oleks jäänud tempokaga, lõbusalt keerutava, naerutava karuselli alla, mis kõige ootamatumal hetkel, kui hakkad kuidagi olemisega ära harjuma, sust rataste kolinal üle ja edasi vuhiseb....jättes su arusaamatuses ja kerges väsimuses tagasi arjesse murdma.....

Pärast kuubikus taas argipäeva ärgates sattusime Edgariga Eesti uudiseid uurima....tundub, et kodumail on lehtedele lisaks ka helgeid päid langema hakanud....Hendrik Toompere, Dagmar Normet, Urmas Ott......kurb kohe, et järjest enam on kehtestumas eestlaste kartulitaimeline olemus, kus paremad palad mulla all......oehh, ei meeldi mulle see mõte taolisest kartulivabariigist.....

Viimased päevad olemegi üha ja aiva uudiseid lugenud ja saateid vaadanud, ammu pole Eesti eluga nii kursis olnud...teada saime sedagi, et forintit enam Tavid ei vaheta ja kulupea akadeemik avastas, et kliima soojenemise jutt on kõik vaid alatu laim....

Mis veel forinti kukkumisse puutub, siis siinse vaatlejana võin raporteerida et Budapestis ei ole veel hullu, hulle küll, aga neid on vist igal pool.....ärevus hõljub õhus ja ajalehtede esikaantel, kuid hingamisteed tunduvad olevat veel puhtad...eks vaatame, mis edasi saab ja loodame parimat....

Milline pühapäev!? Kahemilline. Interdistsiplinaarsus, interdistsiplinaarsus.. nüüd ma tean, mida see sõna tähendab. Lugesin täna vaheldumisi "Keeleuuenduse praegust seisukorda ja väljavaateid" (aitäh, Mihkel), lugu prantsuse matemaatikute päis kasvavaist seenekübaraist ja paraveebi foorumi kasutaja borgir postitusi. Viimaseid soovitan südamest igale noorele antropoloogiahuvilisele, alustada võib mahlakast mõttevahetusest teemal "Kummitus sööb kassi ja koera toidu ära!?". Üritan tasapisi oma servast lainjaks avardunud teadvusega toime tulla ja tervet mõistust jätkuvalt kõrges hinnas pidada, borgir olgu lihtsalt erand.