Koduloomad

Täna öösel selgus, et Tom on endale sõbrad saanud, ehk et meie väikesesse elamisse on ootamatult tekkinud hulk isehakanud koduloomi.

Tegelikult ei tahaks neid sugugi veel enda omaks tunnistada.

Uustulnukatele lasub kahtlus, kuuluda naabrite juurest remondi eest põgenevasse prussakahõimu, kes loodab paremad jahimaad leida meie köögist...ei süüdista, ega mind kutsuks kah rohkem saiapuru kui tsemenditolm ja krohvijäägid....samas ei kavatse ma oma saiapurust elamist sugugi ühegi isetegevusliku koduloomaga jagada....nii et täna kuulutasime Edgariga välja sõja, mis algas väikese pea et tseremoniaalse origami harjutusega, mille käigus ei valminud mitte rahutuvid vaid püstitatud said paar prussakameelitus-mürk-kleepmaja....edasine taktika on ründav..ehk siis oma korda ootav pulverisaatormürk, millega saab kogu meie armsa kodu ühel kenal sügispäeval meeldivaks gaasikambriks muuta...lootuses, et kõngevad kutsumata külastajad, mitte meie...

njaa... muidu on nii, et Edgar jõudis ühel õhtul meeliülendavale järeldusele, et kõik ei ole veel hukas....Temast võib veel saada suur teadlane, sest kõigil suurtel teadlastel on ikka hea huumorimeel olnud ja ka teda on antud andega õnnistatud......

Rõõm tuli sellest avastusest kilkega meie tasasusest kajavale õuele ja kihistada saime muiates ja heameelest käsi hõõrudes ööni välja......

Ma märgin märka, märkan margi märki midajoba janiitagasi.. ma märgin märkuse märgatud märgi.. ma märkasin vanameest. Ta lõi jalaga tuvist mööda. Sõimles ja jooksis linnule järele. Tõlkisin tema sõnad nii: "Kuradi laperdav peletis! Mis sa kooserdad siin keset kõnniteed kolmekesi. Ma su õpetan lendama!" Pärisüliõpilastele korraldati infopäev ja selle raames jagati ilmse püüdlikkusega koostatud buklette ellujäämisõpetustega. Kõige lõpus oli peatükk "Inside information", mis algas lausega "Don't be afraid of old people". Mina küll kardan.

Sõidab vanem ossibemm, aknad pärani, piki teed ja jääb foori taga seisma. Ristmik saab muusikat täis, rooli taga noogutab peaga kaasa noor mees. Mängib Liszt.

Saiast, veeremisest, ujumisest ja juust

Kõik viitab sellele, et lõpuks ma lihtsalt veeren Budapestist koju tagasi.....

Ma saan aru küll, et süüakse selleks, et elada, aga miks ungarlaset elamiseks nii kohutavalt palju saia söövad ma ei tea...aga jääb külge.....suured kohevad kõva koorikuga saiad, kuklid, sarvekesed, juustuga kaetud kuklid ja sarvekesed, erinevate seemnelistega üle puistatud kuklid ja sarvekesed ning lisaks kõik need lehtaignast tehtud väikesed soolased küpsetised ja magusad koogikesed ja 24h lahti olevad pagaripoed.... ohhjahh...aga musta leiba ei kusagil, tee või tina, kõige paremal juhul saad sepikut, aga väike sepik on hulga kallim kui suur kohev kõva koorikuga sai, mis soodsalt elada püüdva tudengi jaoks tähendab, et süüakse taas saia......Võib muidugi lollide lohutuseks loota, et minust saab enneolematu sporditibi ja veeremine jääb tulemata..... Loota võib, sest täna ometigi käisime Edgariga  ujumas, kui kaua me seda käiku plaaninud olime, sellest ajalugu vaikib, peamine on, et täna jõudsime....See ujula on meile lähim, ainult läbi linnapargi, autotee alt läbi ja rongitee alt läbi ja natuke veel jalutamist ja kui vahepeal ära ei eksita siis ongi olemas.... 

Ujula ise on väga retro, et miljöösse sobituda peaks 60-70 aastate lilleline triks olema ja kindlasti ujumismüts (viimane on muide seal ka kohutuslik ja sellega meie vanad Auratajad muidugi ei arvestanud, aga õnneks mees basseini ääres heldis ja andis käepärast olevad riidest ujumismütsid, mis lõuaalt kinnisiduda tuleb ja millel kõrvade koha peal plastmassist väikesed tassisarnased sõelad on, väga vaimukad tõesti ja sobisid meile suurepäraselt, kohe näha noh, et turistid :)... 

Ujulas on kolm basseini, tavamõõtmetes suur ja kaks pisemat, millest üks põlvini ulatuva veega lastekas. Kõik kes suured sportlased ei ole ja kujundujumise, vee-polo või sportujumise trennis ei käi need suurde basseini ei saa ja nagu onu basseini ääres ütles...es ist immer so....Mitte-sportlased ujuvad, kas lastebasseinis või väikeses kuuerealises ühiskondlikus täiskasvanute basseinis, kus kolmapäeva õhtuti kella seitsme ajal on hea võimalus ligimese lähedust ja küünarnuki tunnet nautida, sest rada tuleb jagada 4-6 ujumissõbraga....

Riiete vahetamiseks mõeldud ruumid on naistele ja lastele ühe,l meestele teisel korrusel. Ruumid on lakoonilised, seinte ääres väikesed sinised 1X0,5 meetrit kapid tabadega ja keskel pingid ning riidenagi neile, kellelt midagi võtta ei ole ja kes kappi ei taibanud eraldi juurde tellida (meie täitsime Edgariga viimast kategooriat)...dušširuumis on keskmiselt 10 dušši millest nii umbes 2 on täiesti edukalt kasutatav, sest vett voolabki ettenähtud aukudest....ja üks wc on ka, kuigi tolle väljanägemine paneb arvatavasti nii mõnegi madjarimaa tütre basseini pissima......ei, aga mis seal ikka üldiselt näeb kõik välja nagu keskmine lasnamäe kooli renoveerimata kehka riietusruum, ainult avarust ja tuuletõmbust on pisut enam...jahh ja saun on selles ujulas ka, mis lõhnab nagu ühissaunad ikka lõhnavad ja kus ees istub kolm tursket meest, kellele tuleb kuidagi tõestada, et sauna eest sai kassas makstud küll....

Njaaa, ma usun, et Edgarit ja Brunellat nähakse seal ujulas kindlasti veel korduvalt, noh vähemalt neljal korral veel, sest 10 korra pilet on ju taskus..... enne aga soetame endale ujumismütsid ja -prillid ning külmema ilma tarvis voodriga plätud ning vbl ka suurema ja paksema saunalina.

Üldiselt on aga nii, et eelmise nädala lõpul õnnestus mul saada pangast kätte oma tuttuus pangakaart ja rõõmuga leida ka sinna laekunud septembrikuu stipendium...selle tähistamiseks sai ostetud head veini ja halba veini ja käidud koos paari erasmuslasega Simplas, mis igale tartlasele igatahes peaks meenutama Zavoodi, ainult et Simpla on suurem, kaootilisem, tehaselikum ja seal on tore aed.  

Nädalavahetusel plaanisime olla kultuursed ja minna kaunite kunstide muuseumisse ja ujuma, lõppes see kõik sellega, et kass oli peal ja tõbi küljes ning nii jäi üle ainult üksteisele silma ja endale siiralt südamesse piiludes öelda, et küllap me mõni teine kord läheme.....

Jahh ja siis esmaspäeval läksime me sooje kampsuneid kaltsukast nillima, lõppes see sellega et päeva lõpuks oli meie inventaar täienenud imeilusa roosa seeliku ja väike kampsunikesega, punase Poolas 70nendatel tehtud mööbliriidest mantli ja laualambi (et magamislavatsi all diivanil ka lugeda näeks) ning Edgari lubasega kindlasti muretseda oma stipi saabudes lähedal asuvast vanakella poest Marvini tiksuja....nohh aga eks nende kampsunitega annab ju veel oodata ka pisut........

Nuvot ja muidu on nii et on natuke tore ja natuke rahulik ja natuke rõõm ning esimesed külalised saabuvad, olles loodetavasti eeskujuks ka järgmistele, juba oktoobris.....

Vihm

Täna hommikul oli hirmus raske tõusta, sest tõusma pidi kindlal ajal, mulle ei meeldi äratuskella helina peale üles ärgata ja siis kähku tõusta, sest et tuleb kuhugile jõuda, täna ei meeldinud mulle see isäranis palju...kogu asi vist selles, et väljas sadas vihma, täpselt nõndasamuti nagu eelmisel esmaspäevalgi, aga eelmisel esmaspäeval oli üle 23 kraadi Celsiuse järgi, sellel esmaspäeval oli väljas aga kraade natuke üle 10ne....sügis oli justkui korraga meie kandilisele siseõuele jõudnud...uhh vastik, eriti kui oled just hakanud ära harjuma, et on soe.....Kogu olukorra tegi veel kordi vastikumaks teadmine, et ei mul ei ole siin ei vihmavarju ega ühtki vihmapidavat riietusesest rääkimata vihma pidavatest jalanõudest, mis lompe kannataks ja ülikooli peakampusesse on jalutamist poole tunni jagu...mmmm, milline kena väljavaade otse merelahele......

...aga ma tõusin, valmistasime Edgariga külma peletuseks tõhusa hommikusöögi ja lahkusime asjalikult korterist...Edgar koera jalutama ja mina kampuse poole......

Vihmane Budapest pole just kõige sõbralikum paik ilma kiletamata jalutuskäiguks, sest kõnniteed on vanemates magalarajoonides 2m laiad, meetrile sellest alast on lubatud parkida autosid, antud võimalust kasutatakse agaralt ja tihti võetakse meetrile veel pool lisaks, et kui juba parkimiseks läks või nii. Maja poolt keskmiselt 30 sentimeetrit on aga kaetud avatud uste, erinevate neoon ja mitteneoon siltide ning kõige muu sarnasega, nii jääb jalakäijale liikumiseks sageli keskmiselt 50-70cm laiune ala, kuhu keskele ulatuvad üsna hästi kõrgete majade räästad, nii et vihma alt räästa alla ei ole siin sugugi võimalus, oled nii räästa kui vihma all ja lubad pidevalt mööda vihmavarjudega vana- ja noorinimesi, vähe rohkem vihma või räästa alla paindudes.
Vihmavarje on siinsetele inimestel samuti mitmesuguseid, eriti levinud on musta värvi ja katkised, kas pooleks läinud varre või katkiläinud tugikonstruktsiooniga vihmavarjud, jääb tunne nagu neil oleks siin kusagil mstade kasutatud ja katkiste vihmavarjude pood.
Lisaks vihmavarjudele on populaarsed igasugu keebid ja vihmamantlid, kuid ära ei öelda ka kilekotist, mille saab tõmmata kenasti pead katva nokitsa peale, nii et koti sang haakub noka külge ja ei kao tee peal kuhugi....ühesõnaga kohalikud juba teavad küll, et vahel Budapestis sajab...tuleb vast siis meilgi leppida ja muretseda suure rahalaeva saabumisel, keep või katkine must vihmavari, või vähemalt mõni nokkmüts, mille külge kilekoti annaks kinnitada.

Pühapäev

Täna sai algatatud Budapesti pühapäevaste pannkookide traditsioon...mina tegin taigna ja Edgar tegeles küpsetamisega, mis tähendas alalõpmata köögi pliidikohalises õhus viibivaid pannkooke....pannkooke sai söödud kohliku džemmiga ja kõrvale joodi piima, imeline idüll ühesõnaga....nagu mõnes heas ameerika filmis...või nagu lapsepõlves, kuidas kellelegi....

Film jäi katki peatselt pärast kõhtude täitumist, sest ei järgnenud ei mingit ameerikalikku pühapäevast jalutuskäiku linnaparki ega naeratuste saatel koeraga mängimist eiei...kumbki puges hoopis oma arvuti taha ja maad võttis klahvideklõbin ning mõnevõrra asjalik nohin

x aja pärast kui pannkoogi maitse suust kadunud algas arutelu, mida teha päeva teise toidukorraga...saadeti linke ja vahetati mõtteid, lõpp-otsus oli, et tuleb üles otsida kohalik india kiirtoidu koht Bangla büfé....

Otsimisretk oli tänu hoolikale kodutööle lihtne, Bangla büfé asus täpselt seal, kus ta helendavel googlemapile oli märgitud....
Paik oli väljanägemiselt väike...esmapilgul tundus, et sisse ei mahugi, sest seal oli juba enne meid kolm inimest pluss 1 kokk ja 1 kokk-teenindaja, nii et pidasime uksetaga aru, et vist tuleb kaasa osta ning uurisime huviga aknale kinnitatud menüüd...
Menüüdega oli asi äärmiselt selge ja lakooniline.... olemas oli ingliskeelne ja magyarikeelne menüü, kus sees hinnad, toitude nimed ja põhiinfo koosseisu kohta....lisaks olid menüülehtede kõrvale riputatud pildid, mille all pildil oleva roa nimi ja igaksjuhuks ka hind, ehk kui menüüdest aru ei saa, siis ole vaid piisaval osav ja osuta...

Kui otsus rahakotile vastavalt langetatud astusime sisse, üks külaline oli vahepeal lahkunud nii et mahutsime kaunis lahedalt, söögisaal mis avanes leti ees oli 2,5x3m vast, kolme laua ja kaheksa tooliga. Leti taga oli hinduväliumusega mees, kes tervitas rõõmsalt ja naeratas laialt, ütlesime talle oma soovid ja samal ajal otsustasime ikkagi kohapeal tarbida, mees palus istet võtta ning ütles pehmes inglise keeles, et läheb umbes kümme minutit, siis astus ta ühe sammuga letitagant pisipisikesse kööki ning andis instruktsioonid edasi teisele hinduvälimusega mehele kes papaddumme hakkas valmistama...ise segas ta kiirelt kokku mango lassid, ehk mango-piimakokteilid, mis maitsesid imehead....varsti toodi meile ka papaddummid, mis isutekitajatena täiesti oma ülesande täitsid...siis sai veel natuke oodata ja vaadata seintel olevaid roogade pilte, mille vahele oli kenasti lükitud ungari maakaart, mõned väikesed peeglid soengu kohendamiseks, india maakaart ja kena tõmmu tütarlapsega postkaart...vahepeal sõid kõrvallaua kohalikud noormehed ära oma chicken gurryid ning lahkusid...ning siis toodi meile meie chicken biryanid..mis kujutas endast hunnikut basmati riisi kanaliha tükkidega, mis maitsestatud gurry, kardemoni ja muu heaga. Kõik oli väga lihtne ja kodune ning toit maitses, hästi maitses....

Tekkis tunne nagu oleks sattunud mõne sõbra imepisikesse kööki sööma, sõber ise on aga rõdul suitsu tegemas või miskit.....aga tuleb kohe tagasi ja räägib edasi oma pooleli jäänud lugu... seiklustest...

...kui söödud võtsime tühjad taldrikud ja astusime leti äärde sooviga maksta, tõmmu mees arvutas kiiresti oma piiksuva kalkulaatoriga palju me võlgneme samal ajal astust köögist välja koka ja võttis meie taldrikud ja viis kööki kraanikaussi... pärast maksmist küsis letitagune mees veel, et kuidas toit maitses...
Väljudes soovisid koka ja letitagune mees kena õhtut....väljas tibutas vihma ja oli juba täitsa pime...kõhud täis, suundusime paarituhande forinti võrra vaesemana mööda kitsaid tänavaid tagasi kodu poole....sees oli ikka too naljakas tunne, nagu tuleks vana äärelinna sõbra juurest pühapäevaselt külaskäigult....imelik kuidas lihtsad asjad vahel lihtsalt mõjuvad......

Varastatud makaronid

Tähelepanu! Täna, kolmeteistkümnendama septembri keskpäeval, varastati Ungarimaal Budapesti linnas Keleti raudteejaama lähistel asuva Spar toidupoe eest viiesajagrammine pakk itaalia penne pastat, keetmisaeg 8 minutit. Varas viis endaga ka samas omaniku naasmist oodanud juustukastme Knorr. Erilisele jultumusele viitab teo toimepanek päise päeva päikesepaistes, pikanäpumees ei pidanud miskiks ka peremehe toiduvaru valvavat koera. Kui keegi on näinud või teab midagi sarnastest juhtumitest, palun teavitage võimuorganeid omal valikul.

Täna on vististi esimene veidi rahulikuma hingamise päev, kui välja arvata varahommikul ukse taga kolistanud veenäidumehed. Kui mina ärkasin, olid nad ammu läinud ja postkasti ilmunud kirja ning sõnumi järgi telefonis võin järeldada, et mult oodati siiski suuremat osavõtlikkust veenäidu võtmise üritusest. Võtsin hoopis koera ja läksin ujulat otsima. Nimelt saatis Andras kirja, millest hea tahtmise olemasolul võis aimata, et meie vahetus naabruses bassein on. Jalutasime märgitud kohta linnapargi serval, paremat kätt jäi kõrge varbaed, selle taga kasvas võsa. Eriliselt kauniks tegi võpsiku kontrast teisel pool teed laiuva rikkuriterajooniga - kaunid kolmekordsed kivimajad parkimis- ja mänguplatsidega, jahvatatud kohvi lõhn, sorteeritud prügi jne. Paremat kätt aga vilksatas tihniku vahelt mingi korratu, ent vist siiski mitte maast päikese ja vihma kosutusel võrsunud vorm. Selleks oli ta liialt inimese nägu.. siin pean hetkeks kõrvale põikama.

Kui inimesed poleks iial linnu ehitanud, aga oleks muidu täpipealt samasugused nagu praegu - täiesti sisutühi mõte, aga mis siis - ja siis tuleks ühel äkki idee panna kodanikud tihedalt kokku kastidesse elama, kastid üksteise peale, kastide vahele käimise rajad, kuhu avaneks kastidest vaatamise ja tuulutamise augud, naerdaks niisugune lollus kahtlemata välja. Kõrge ohutuskomisjoni esimees manaks hetkeks vaevaga aruka ilme ja teataks väärikalt: "Niisugust korraldust ei või lubada ainuüksi sellepärast, et mõni võib oma kasti august käimise rajal olevale kaaslasele kas tahtmatult hooletuse läbi või koguni kurja soovides miskit pähe pillata!"
Ühel hommikul nägin kodu-uulitsal autokapotil supipõhja, aga nüüd tagasi selle korratu kuju juurde võpsikus.

Lehtede ja rootsude vahelt sai üsna selgeks, et tegemist on inimeste ehitatud majaga, mille nad küll umbkaudu kümnendi eest mulle teadmata põhjusel loodusele kinkinud on. Siis aga vilksatas seinal väätide vahel miskit sinist, teraselt piiludes paistis kolletunud silt "Uszoda" kahe pleekinud-sinise lainekesega. Ujula!

Häda

Eile hommikul päevaste lähituleviku plaanide üle vesteldes selgus täiesti ootamatult ja kokkuleppimatult, et Muranyi 16-22 korteri elanike plaanid on väga sarnased. Minu plaan oli oodata interneti meest, seejärel tema äraminekut ja siis internetis ja mujal tiritamme kasvatada ning rõõmustada. Edgari plaan oli oodata interneti meest, vaadata, mis jama mees oma hajevil ungarlasele omase olekuga kokku keerab, oodata interneti mehe äraminekut, parandada ära kogu jama, mis mees korda saatnud ning seejärel pahuralt oodata interneti tagasitulekut...Ehk siis plaanis oli suur ootmine....

Aga ohh häda, oodata ei lastud, pärast esimest hommikust võileiba oligi mees kohal, väike ja kiilakas, ning sugugi mitte ungarlasele omaselt hajevil, vaid äärmiselt asjalik ning mitte sugugi päris umbkeelne, väljendid very good paper ja muud taolised lipsasid huulilt peaaegu imepärase osavusega. Ühendas modemi, kirjutas andmeid, kohmitses midagi koridoris olevas UPC kastis ning selgitas kuidas kõik toimib, võttis siis "very good paper"i, millele tuli lisada juba olemas olevatele korteriomaniku konksudele ja lubadustele ning tõotustele, ainult lepingut sõlmiva Edgari nimi, passi number, aadress ning kohal oleva tunnistaja, nimi, passi number ja aadress. Ja sedakorda ei mingeid emanimesid, mis tundus ehk kohatugi, sest siiani on kõik siinsed dokumenditäitjad ka kindlasti ema neiupõlve nime nõudnud...ja omajagu sai meeldegi juba tuletatud, et mis eelmisel korral Edgari ema nimena kirja läks. Aga olgu, kui ei siis ei. Kui paberid täidetud ja ilusti esimesed korrad internetti lülitumine õnnestunud lahkus väike kiilakas ungarlane käbedalt.....

Jaa siis oligi õnn meie õuel, lõpuks ometi kaua oodatud internet, mailid, sõbrad suhtlusportaalid, füüsikaajakorjad ja -foorumid... rõõm!! Kuid kohe oli ka kohal järgmine häda.. ei saa ju olla nii, et ainult üks arvuti korraga internetis on, Edgaril oli ju ometi suur plaan kogu eluga internetti kolida ja seda pidi ta saama, tuli vaid saada kuidagi üks arvuti internetti jagama ja mitte nii, et mõlemad windoosas on vaid justnimelt nii, et üks vabalt ubuntu võib olla ja teine windoosa, kui soovib, ja korraga internetis...3 tundi hiljem oli minu peas vaid paks arusaamatus....mis jaoks ta niimoodi teeb, no misjaoks?.....Edgar istus samal ajal meie väikese kahearvuti ja juhtmetega kaetud laua taga ja pingis, küll ühest küll teisest arvutist.....aga internet oli siiski veel ainult ühes arvutis....seis polnud sugugi parem ei viis ega ka seitse tundi hiljem.....ega lõpuks magamaminneski....noh kui tegelikult aus olla, siis häda on siiani, kuigi hommikuse koeraga jalutamise ajal toodi veel üks kaabel, mis on pööratud......paks arusaamatus mu peas on lagunenud oheteks, mida saadavad suitsupausid, ja väikesteks kompromissideks, mis lubavad paariks tunniks arvuti ja interneti endale vallutada.....muidu on aga ikka häda, sest kuidagi ju peab korraga internetis olla saama, lihtsalt peab ju!

...ohhjahh...

Kohal

Väljas on 30 kraadi Celsiuse järgi ja mu viimse raha eest ostetud leiges õlles hulbib lõppenud kärbes. Aga mitte sellest ei tahtnud ma.. me. Mitte niimoodi.
Loendamata päevad tagasi lõppesid relsid ja kaks põhjamaa noort astusid rongi konditsioneeritud kupee mugavusest kõike elutarvilikku seljas-käes, aga ka puuris, tassides perroonile, et juba 10 minutit hiljem kohtuda siinkirjutajale omase õnneliku saatuse poolt määratud kõrgest matemaatikust korteriomanikuga. Surusime tervituseks higist kätt ja meid juhatati 16. väravast sellel uulitsal sisse, vastu lõi hunnik külma õhku. Tee viis trepist üles kohalike meelest teisele, jalagadele tuntavalt ja iga eestlase loogika kohaselt aga kindlasti kolmandale korrusele...seal nurgas oli uks, kust matemaatik meid sisse juhatas. Juhtusime niimoodi valgesse kööki, kus laed kõrguvad kaugelt üle pea ja põrandat ei kata libe parkett. Köögi kõrval asub väike tuba, kiuksuva parketi, natuke vildakate riiulite ja suure aknaga sisehoovi ning peakõrgusele magamislavatsile viiva Brunella meelest jõletu trepiga. Ega seal ukse taga palju rohkem olnudki, hunnik ehitustolmu ja mitteelamise lehka ning piske vannituba ka. Kõike nähtut nimetati "lepingus" "clean and tidy apartment". Jutumärke polnud. Pikka juttu ka polnud, sest potentsiaali oli ja nii sai paberile konks kirja. Nimetatud potentsiaali asusimegi innuga avaldama. Piir kodukoristuse ja pisiremondi vahel on ähmasem kui eal. Aga nüüd on meil läikiv kõrgete lagedega õdus olemine. Muu maailm koos hädavajalike ühendustega jõuab läbi UPCi teeneka kaabli ehk kah kohale...kaablikutt, kes siinsetele oludele ja eelarvanmustele vastavalt võiks "csak magyar" olla jõuab kohale kolmapäeval ja siis alles läheb põnevaks.
Niikaua on nagu ikka, raha on otsas ja tänavad haisevad kuse järele....home sweet home....palav on..põhjamaalastele kohaselt jäid ũhel plätad koju ja teine lihtsalt ei talu kuuma...aga ilmateade lubab et läheb jahedaks, varsti onj vihm ja +23...siis teeme vahupeo ja lähme kooli...või kes teab, võibolla tuleb kooli juba varem minna.
Eile mekkisime 75 Ft (*0.067 EEK/Ft !) maksvat kesvamärga ja elame edasi. Kõhutunne ütleb, et siia kuhugi peaks nüüd punkti panema, enne kui kärbes lagunema hakkab.