Väljas on miinus viis kraadi. See on siinse talve kohta päris kobe tulemus. Külmaks läks vahetult pärast seda, kui meie ennast lihakilode ja verivorstirõngaste ja ahjukartulite ja jõulupudingu ja kapsaste ja muu hea paremaga jõuluks tuppa lukustasime. Väljudes edaspidi vaid Tomkoera või vaevava janu tõttu.
Tänaseks hommikuks oli aga pidu läbi, jõulud üle elatud ja muu parem viimse riismeni otsas, rääkimata ahjupraest ja verivorstidest....
Tuleb auga tunnistada, et esimesed kodustväljasjõulud traditsioone austades ja endid pooleks süües, peetud!Noh eks nüüd tuleb siis õige eestlase kombel elada veel üle aastavahetus ja siis ongi varsti kohe jaanipäev.
Mina kui Edgar pean siinkohal ära märkima, et päkapikud on siinmail igati tasemel ja paremini informeeritud, kui üks teine Edgar.. Mina sain Mikulaselt ja neilt muudelt toomaloomadelt kaks, mõlemad paksud ja kõvade kaantega ja head pea alla panna. Eesti keeles pealegi. Ja esimesel pühal käisid meil isegi külalised eesti keeles ning tõid enesega päris eesti piparkooke, musta leiba ja tangudega verist vorsti.
Hea ta kõik oli, aga otsa ta sai.
Täna oli aga esimene kord pärast jõulu algust, kui pikemalt ninad kuubist välja pistsime, Brunella soojeneb ikka veel diivanil, soe jope seljas ja teetass käes. Väljas tundus siiski, et olime ühed esimestest, kes urust välja roomasid.. tea kas inimestel on ka pärast jõulu see banaanikala-efekt või ei hakka nad enne uut aastat üldse liigutama või suisa eelnimetatud kaks kokku, igatahes olid tänavad tühjavõitu ja suletud uksi palju, akendest sisse piiludes võis siiski aimata elu...nii et kogu Budapest päris inimtühjaks ehk polegi valgunud, kuid eks esmaspäeval selgu täpsemalt, kuidas need lood siinsete elanikega ikkagi on.
Muidu on aga nii, et vaikselt hakkame otsi kokku tõmbama, Edgar hävitas juba vannitoa nurka kolinud hallituselu...varsti tuleb aga kogu kraam kokku kuhjata ja siinne elukaadervärk jälle maarjamaale vedada.
Enne aga tuleb veel ehk külalisi ja aasta-vahetus ning kui hästi läheb siis ka üks shoti viski keeks.
Saturday, December 27, 2008
Friday, December 19, 2008
Täna...
Täna me ärkasime taas hiljem kui oleks võib olla kohane olnud...
Täna me leidsime oma postkastist kolm imekena jõulukaarti, tänud siinkohal Marile, Leale ja Malevale....
Täna me jõudsime lõpuks sinna kurikuulsale Vörösmarty väljakule, kus Budapestis oma populaarsusega kurikuulsaks saanud jõululaat....muidugi selleks ajaks kui Edgar ja Brunella ning Tomkoer kohale jõudsid olid pooled müügikohad juba kinni ja Tomil külm...
Täna ma sain tõestuse, et kusagil neil siin siiski leidub verivorste, sest laadal nende soojendatud variante müüdi.....nüüd tuleb vaid välja uurida, kus ja kas neid ka soojendamata kujul kusagilt saada on...
Täna oli meel kuidagi härras...
Täna me leidsime oma postkastist kolm imekena jõulukaarti, tänud siinkohal Marile, Leale ja Malevale....
Täna me jõudsime lõpuks sinna kurikuulsale Vörösmarty väljakule, kus Budapestis oma populaarsusega kurikuulsaks saanud jõululaat....muidugi selleks ajaks kui Edgar ja Brunella ning Tomkoer kohale jõudsid olid pooled müügikohad juba kinni ja Tomil külm...
Täna ma sain tõestuse, et kusagil neil siin siiski leidub verivorste, sest laadal nende soojendatud variante müüdi.....nüüd tuleb vaid välja uurida, kus ja kas neid ka soojendamata kujul kusagilt saada on...
Täna oli meel kuidagi härras...
Friday, December 12, 2008
Lõppude algus...
Eile oli viimane ungari keele tund.....mängisime sõnade seletamise mängu ja Attila úr roomas mööda seinaääri ja lauapealseid ning üritas meid fotodele jäädvustada.....kui tund hakkas läbi saama, tekkis ruumi hetkeline ärevus, keegi ei tahtnud kuidagi lahkuda....Attila siis tegi nalja ja kirjutas inimestele kellel tarvilikud paberid kaasas autogramme....ning rääkis, et veebruaris hakatakse nendega, kes siis ikka veel ungaris on, edasi tudeerima...kui Attila kuulis, et mind enam veebruaris Budapestis pole, siis ta kulm läks kortsu ja suu ütles vähe solvunult, et tema arvas, et mina ikka jään terveks aastaks....ning luges siis sõnad peale, öeldes, et kuigi ma teen ikka veel tohututes kogustes vigu, saavat ungarlased aru, mis ma öelda tahan, ning käskis ohtralt edasi praktiseerida, siis soovis ta veel rahulikke jõule ja rõhutas, et ma endale tennistest soojemad jalanõud muretseksin....lõpuks ta naeratas julgustavalt ja lehvitas...ning tuligi ära tulla...
Hiljem, kui ma kodu poole tatsasin, läks meel ikka täitsa nukraks, mis ma küll nüüd siis edasi teen ja kuidas nüüd niimoodi, et enam ei näe naervaid korealannasid, sõbralikku jaapanlast, põrisevaid prantslasi, hajevil itaallast, soomlaslikku soomlast ja muhelevat ja natuke kokutavat Attilat.....mitu kuud põgusaid ja toredaid kokkusaamisi olid teinud oma töö ja pununud hinge naljaka ungarikeelse pesa......nii toksisin ma koduteel tenniseninaga kivikesi ja olin pahur, et inimesi ja hetki ei saa tasku panna ja endaga igale poole kaasa vedada.....
Koju jõudes ajasin üles põõnava Edgari, kes siis solidaarsuse mõttes kah pahuraks hakkas...ja niimoodi me siis olime nukrad ja pahurad, kuni Edgar mind lõpuks otsustavalt käekõrvale võttis ja ujuma vedas ning siis Szimplas kohtingu importõlle ja mahedate jazzi helidega korraldas....lõpuks viis tee Kuninga tn kebabi paika ja siis mööda looklevaid tänavaid röövelkoera juurde kuubikusse tagasi.....Lõpuks horisontaali jõudes olid meeled leebunud, ei teagi, kas tegi oma töö kloorine basseinivesi, õlu ja sigaretid või aeg, aga uni sai magus...
Hommikul mõtlesin veel hetkeks kahetsusega, et pidi see siis nii kiiresti minema, kuid siis enam ei mõelnud, arusaamine imbus vaikselt sisse, heade asjade värk....
Ungari keelel on nüüd igatahes Budapesti maik manu ja Ákos peab leppima, et halba ingliskeelset suhtlust hakkab vähemalt osaliselt asendama veel kehvem ungarikeelne vestlus.....
Hiljem, kui ma kodu poole tatsasin, läks meel ikka täitsa nukraks, mis ma küll nüüd siis edasi teen ja kuidas nüüd niimoodi, et enam ei näe naervaid korealannasid, sõbralikku jaapanlast, põrisevaid prantslasi, hajevil itaallast, soomlaslikku soomlast ja muhelevat ja natuke kokutavat Attilat.....mitu kuud põgusaid ja toredaid kokkusaamisi olid teinud oma töö ja pununud hinge naljaka ungarikeelse pesa......nii toksisin ma koduteel tenniseninaga kivikesi ja olin pahur, et inimesi ja hetki ei saa tasku panna ja endaga igale poole kaasa vedada.....
Koju jõudes ajasin üles põõnava Edgari, kes siis solidaarsuse mõttes kah pahuraks hakkas...ja niimoodi me siis olime nukrad ja pahurad, kuni Edgar mind lõpuks otsustavalt käekõrvale võttis ja ujuma vedas ning siis Szimplas kohtingu importõlle ja mahedate jazzi helidega korraldas....lõpuks viis tee Kuninga tn kebabi paika ja siis mööda looklevaid tänavaid röövelkoera juurde kuubikusse tagasi.....Lõpuks horisontaali jõudes olid meeled leebunud, ei teagi, kas tegi oma töö kloorine basseinivesi, õlu ja sigaretid või aeg, aga uni sai magus...
Hommikul mõtlesin veel hetkeks kahetsusega, et pidi see siis nii kiiresti minema, kuid siis enam ei mõelnud, arusaamine imbus vaikselt sisse, heade asjade värk....
Ungari keelel on nüüd igatahes Budapesti maik manu ja Ákos peab leppima, et halba ingliskeelset suhtlust hakkab vähemalt osaliselt asendama veel kehvem ungarikeelne vestlus.....
Thursday, December 4, 2008
Hol volt, hol nem volt....ehk õhtujutt
...Elas kord, ühes paksus metsas astsevas väikeses külakeses, poisike. Elas ta seal oma vanemate ja õdede-vendadega. Poisikest hüüti tähepoisiks, kuna tema silmad särasid, kui kaks väikest tähte, mis justkui kogemata taevast inimpähe uppunud.
Tähepoiss oli väga uudishimulik klutt ja veetis oma päevi aina uurides ja puurides, mis ja miks ning kus ja kuidas.
Ühel suveööl, ei saanud tähepoiss oma voodis und aina vähkres ja vaatas aknapraost tuppa sõudvaid kiitsukesi kuukiiri ning mõtles ja mõtles. Juba päeval oli teda mänguhoos hakanud painama küsimus, et mis on küll selle metsa taga, mis oma tihedas haardes koduküla kaitses. Ei andnud see küsimus nüüd tunde hiljemgi isegi unele asu, mis küll on nende kõrgete kaskede ja tihedate pihlaka põõsaste taga, kui seal üldse midagi on, mõtles poiss.
Hommikul, kui tähepoiss lõpuks üles ärkas, jooksis ta otsekohe ema juurde, kes köögis askeldas ja küsis: "Ema, ema, kuule, mis on metsa taga?" Ema tõstis pilgu vaarikamoosilt, mis pliidil potis kees ning muigas: "Mis seal ikka on, ääretu must veteväli ja kohutavad kollid. Ei, ole seal paika väikestele poistele."
Järgmisel öösel ei lasknud ärevad mõtted taas tähepoisil uinuda. Missugune on must veteväli? Ja kus need kollid siis elavad? Ja kuidas see kokku õige maitseb? ja veel paljud muud küsimused painasid väikest peakest. Tuleb ikka, korra ise minna ja ära vaadata, muidu ju ei saa magadagi, otsustas tähepoiss lõpuks ja vajus samal hetkel sügavasse unne.
Hommikul pärast hommikusööki seadiski poisike end uurimisretkele. Nälja peletuseks suskas ühte tasku pool saia ja teise väikese purgikese värsket vaarikamoosi, võttis kuuri najalt oma hoolega vestetud õunapuu kepi ja hiilis vaikselt metsa, kellelegi sõnakestki lausumata, sest ta teadis küll, millised need suured inimesed on, aina muretsevad ja pragavad.
Tähepoiss oli kindel, et kui nad vaid teaksid ja võimalust antaks, keelaksid nad vitsa ähvardusel ära kõik väikeste poiste lõbud.
Ilm oli uurimusretkeks justkui loodud, soe aga mitte palav, kergelt pilvitav kuid kindlalt vihmatu, ja mets oli ilus. Tähepoisile oli metsaskäigud alati meeltmööda olnud, pealegi külalähedasi paiku tundis poiss hästi, siin olid nad naabripoistega spunki otsinud, indiaanlaste kombel telgisauna teinud, ojast kalu püüdnud ja allveelaevu ehitanud.
Kõik aga, mis jäi suurest saarest kaugemale, oli tähepoisil seni avastamata.
Suurest saarest edasi metsa sisse minnes ei muutunud tegelikult palju, mets nagu mets ikka, lihtsalt puudusid tuttavad kivid ja kännud. Ja poisike aina käis ja käis, teadmata õigupoolest kuhu poole ta läheb ja lootes, et ta ringiratast ei käi, tüüris ta oma mõttes aina metsa taha. Vahepeal oli ta sunnitud puhkama ja keha kinnitama, pärast tundide pikkust käimist maitses moos eriliselt hea, igaksjuhuks jättis ta muist siiski alles, mine tea kaua veel niiviisi trampida tuleb.
Lõpuks kui suvepäev vägis hämaraks hakkas kiskuma muutus mets äkki hõredamaks, puud jäid aina lühemaks ja maapind muutus vesisemaks. Ning äkki, täiesti ootamatult, sai mets kui käsu peale otsa ja tähepoiss leidis end pea et silmapiirini ulatuva soojärve kaldalt.
Pähh, see on ju kõigest soojärv ei ole mingit musta vetevälja ega kolle. Soos oli tähepoiss käinud varemgi, seal kodu karjamaa taga, rabajärvede ääres jõhvikaid korjamas.
Poiss istus järve kaldale maha ja hakkas suurest solvumisest ja pettumusest nutma. Kas, siis ühe ainsa soojärve pärast ma siia tulingi, kas ainult see ongi metsa taga, töinas poiss.
Korraga tundus talle, et ta nutt kajab, ta kuulatas terasemalt, ei see oli kellegi teise nutt, kusagil üsna lähedal. Tähepoiss jäi vait, löristas nina puhtaks ja vaatas uurivalt enda ümber ringi. Pisut temast eemal ühe kidura männi juurel märkas ta hämaruses väikest kogu. Väikest pruuni ja karvast, nutust vappuvat kogu.
Tähepoiss võttis julguse kokku, läks männi juurde ning küsis: "Kes sina oled? Ja miks sa nutad?" Kogu ehmatas kergelt, tõstis siis oma suured märjad silmad poisi poole ja vastas vaiksel uriseval häälel: "Mina olen kohutav sookoll." Tähepoiss hakkas naerma: "Sina, ja kohutav iihihihiihihih." "Olen jahh, jube ja kohutav kole soovants, " urises sookoll vihaselt vilkuvate silmadega, "praegu olenlihtsalt hirmus näljane ja seetõttu õnnetu. Ma ei ole juba mitu päeva mitte midagi söönud."
Seda kuuldes koukis tähepoiss oma taskutest välja viimase saianuki ja moosipurgi. "Võta, söö, kohutav sookoll," ütles tähepoiss sõbralikult ja istus ise sookolli kõrvale maha.
Sookoll jättis nutu, nuusutas saia, vaatas kahtlustavalt moosi väikeses purgis, heitis kulmu kibrutades pilgu hetkeks tähepoisile ning hakkas siis isukalt sööma.
Kui sai viimse raasuni söödud ja moosipurk väikese karvase keelega üle käidud patsutas sookoll oma kõhtu ja vaatas, kulm seekord juba natuke vähem kipras, nukralt tema kõrval istuva tähepoisi poole. "Tänud, see oli väga hea," urises ta, "Aga nüüd räägi miks sa väike inimese laps üksinda õhtul siin soojärve ääres oled? Kas sa ei tea, et see pole sugugi ohutu paik kus ööd veeta?"
"Ma tahtsin näha, mis on metsa taga. Kodust, mis on metsa sees, hakkasin tulema juba hommikul. Kodu on seal suure saare lähedal, aga too ei paista enam ammu kätte ja nii ma ei teagi kus kodu on ja kuidas tagasi saada, nii et ma vist jäängi nüüd siia. " jutustas tähepoiss neelatades.
"Ei-ei, siia sa küll ei saa jääda, siin on minu, kohutava sookolli, kodu ja ma üldse ei armasta külalisi, kes ei oska ära minna." muutus sookoll rahutuks, "säh, siin on üks väike vaibake, see peaks su koju aitama. Ta küll natuke streigib, sest on siin soos vähe rooste läinud, aga küllap ta ikka ühe käigu jaksab teha," urises ta ja tõi männijuure alt lagedale väikese määrdunud vaiba.
Tähepoiss vaatas vaipa, vaatas sookolli ja ei saanud aru, "Kuidas see vaip mu koju aitab?"
"Näh, istud peale ja ütled: "Tahan koju!" ja siis ta lendab sinu kodu juurde," vastas sookoll ärritudes, "pärast lendab minu juurde tagasi." Tähepoisi pilgus ei peegeldunud ikka veel täit arusaamist, kuid sookoll ei tahtnud pikemalt seletada, ta urises veel vuristades "Tänud veel kord toidu eest, aga ma pean nüüd minema ja kohutav olema. Sa jõua kenasti koju ja ära mu vaipa mustaks tee. Nägemist!" ja vantsis midagi vaikselt ümisedes kerges tantsusammus minema.
Enne kui tähepoiss omalt poolt midagi öelda jõudis oli sookoll juba hämarusse kadunud.
Tähepoiss vaatas enda ümber, kõik oli hämarusse vajunud ja krabises ja nagises ja ragises kuidagi kahtlaselt. Poisil hakkas hirm ja ta otsustas seda kummalist vaiba asja proovida. Ta istus vaibale ja sõnas: "Tahan koju!" Järgmisel hetkel hakkas vaip turtsuma ja surisema ning tõusis siis äkitselt jõnksatades maast lahti. Jõnksatus oli aga nii järsk, et tähepoiss vaibalt maha kukkus ja põlve ära lõi. Poiss proovis veel korra, kuid pudenes taas, nii ka kolmandal, neljandal ja viiendal üritusel. Lõpuks ei tahtnud tähepoiss enam vaibale istuda, ta oli üleni muhke täis ja kasu ei midagi, ta polnud ju varem kunagi sellist vaipa kasutanud, ta ei osanud sellega sõita.
Tähepoiss istus uuesti männijuurikale ja hakkas taas nutma. Ta tahtis väga koju.
Kuu oli vahepeal taevasse tõusnud ja peegeldas soojärve pimeduses tõesti mustana tunduvalt veeltl. Aga tähepoiss ei pannud seda tähele enne kui oli sunnitud järsku pilku tõstma, sest kostis peenikest häält, mis küsis: "Miks sa niiviisi nutad siin, tähepoiss, sa peaksid juba ammu kodus voodis olema?" Tähepoisi tõstetud pilk eristas temast paar meetrit eemal õhus peenikese helkiva kuukiire, kel ratas käekõrval ja kulm arusaamatusest kipras. "Ma tulin vaatama, mis on metsa taga ja eksisin ära, sain siis sookollilt lendava vaiba, et koju minna, aga ma ei oska sellega sõita, aina kukun maha," nuuksus tähepoiss.
Kuukiir istus ratta selga, tegi ringi natuke eemal vedeleva vaiba ümber ja tuli siis uuesti tähepoisi juurde. "Ma tean küll, mis on viga, sa oled liiga väike veel ja ei oska sõita lendava vaibaga. Mina olin ka hiljuti liiga väike ja ei osanud sõita rattaga ning siis pandi minu rattale abirattad, sul on ka vaja abirattaid, " sõnas kuukiir väga asjalikul toonil. "Mul ei ole enam rattal abirattaid vaja, ma oskan juba sõita küll, nii et ma annan need abirattad sulle, " lisas ta, uuesti vaiba juurde sõites ja midagi vaiba kallal nokitsema hakates.
"Niih," ütles ta natukese aja pärast vaiba juurest jälle tähepoisi juurde sõites, "ma monteerisin su vaibale oma ratta abirattad alla, proovi, kas nüüd ikka kukud maha."
Tähepoiss tõusis ja läks vaiba juurde, vaiba alla olid paigaldatud tõesti imepisikesed kuukiired, mis abiratasteks keeratud. Tähepoiss nühkis oma valutavat põlvemuhku ning istus umbusklikult vaibale. "Tahan koju!" ütles ta ja hoidis hinge kinni. Vaip hakkas surisema ja turtsuma ning tõusis hetke pärast sujuva kaarega lendu.
Kuukiir, kes tähepoisi kõrval oma väikesel rattal õhku tõusmist oli jälginud, püüdis plaksutada käsi ja oleks peaaegu ümberkukkunud. "Näed sõidab," hüüdis ta.
"Aitäh, " tänas naerev tähepoiss, kes vaibaga kuukiirest aina kaugemale kandus. Kuukiir hüüdis veel midagi, kuid tähepoiss ei kuulnud teda enam, ta oli vaibaga juba puudelatvade kohale tõusnud ning lainetas abiratastega õhuvooludel tasakaaluhoides kodu poole.
Tähepoiss lehvitas veel eemalt kuukiirele ja lootis, et kunagi saab ta heateo ehk tasuda.
Varsti nägi tähepoiss eemal all küla tulesid. Ka vaip vist nägi, arvas poiss, sest too hakkas vaikselt hoogu maha võtma ja laugjalt maapinna poole langema. Mõne hetke pärast maandus vaip poisikluti koduaias õunapuu all.
Tähepoiss hüppas püsti, keeras vaiba kummuli, monteeris ettevaatlikult lahti väikesed abirattad, pööras siis vaiba jälle õiget pidi ja tegi talle pika pai. "Aitäh, sookollile" sõnas ta veel enne kui vaip õhku tõusis ja tagasi metsa taha, musta soojärve poole liikus.
Tähepoiss seisis ja saatis pilguga pimedusse kaduvat vaipa ning kõlistas taskupõhjas väikesi rattakesi. Heitis siis pilgu kuu poole, pilgutas silma ja suundus tuppa.
Toas ootas tähepoissi, mitu kipras kulmu, kuid viimastega oli Tähepoiss juba tol päeval harjunud, need ei olnud kunagi liialt kurjad.
Tähepoiss oli väga uudishimulik klutt ja veetis oma päevi aina uurides ja puurides, mis ja miks ning kus ja kuidas.
Ühel suveööl, ei saanud tähepoiss oma voodis und aina vähkres ja vaatas aknapraost tuppa sõudvaid kiitsukesi kuukiiri ning mõtles ja mõtles. Juba päeval oli teda mänguhoos hakanud painama küsimus, et mis on küll selle metsa taga, mis oma tihedas haardes koduküla kaitses. Ei andnud see küsimus nüüd tunde hiljemgi isegi unele asu, mis küll on nende kõrgete kaskede ja tihedate pihlaka põõsaste taga, kui seal üldse midagi on, mõtles poiss.
Hommikul, kui tähepoiss lõpuks üles ärkas, jooksis ta otsekohe ema juurde, kes köögis askeldas ja küsis: "Ema, ema, kuule, mis on metsa taga?" Ema tõstis pilgu vaarikamoosilt, mis pliidil potis kees ning muigas: "Mis seal ikka on, ääretu must veteväli ja kohutavad kollid. Ei, ole seal paika väikestele poistele."
Järgmisel öösel ei lasknud ärevad mõtted taas tähepoisil uinuda. Missugune on must veteväli? Ja kus need kollid siis elavad? Ja kuidas see kokku õige maitseb? ja veel paljud muud küsimused painasid väikest peakest. Tuleb ikka, korra ise minna ja ära vaadata, muidu ju ei saa magadagi, otsustas tähepoiss lõpuks ja vajus samal hetkel sügavasse unne.
Hommikul pärast hommikusööki seadiski poisike end uurimisretkele. Nälja peletuseks suskas ühte tasku pool saia ja teise väikese purgikese värsket vaarikamoosi, võttis kuuri najalt oma hoolega vestetud õunapuu kepi ja hiilis vaikselt metsa, kellelegi sõnakestki lausumata, sest ta teadis küll, millised need suured inimesed on, aina muretsevad ja pragavad.
Tähepoiss oli kindel, et kui nad vaid teaksid ja võimalust antaks, keelaksid nad vitsa ähvardusel ära kõik väikeste poiste lõbud.
Ilm oli uurimusretkeks justkui loodud, soe aga mitte palav, kergelt pilvitav kuid kindlalt vihmatu, ja mets oli ilus. Tähepoisile oli metsaskäigud alati meeltmööda olnud, pealegi külalähedasi paiku tundis poiss hästi, siin olid nad naabripoistega spunki otsinud, indiaanlaste kombel telgisauna teinud, ojast kalu püüdnud ja allveelaevu ehitanud.
Kõik aga, mis jäi suurest saarest kaugemale, oli tähepoisil seni avastamata.
Suurest saarest edasi metsa sisse minnes ei muutunud tegelikult palju, mets nagu mets ikka, lihtsalt puudusid tuttavad kivid ja kännud. Ja poisike aina käis ja käis, teadmata õigupoolest kuhu poole ta läheb ja lootes, et ta ringiratast ei käi, tüüris ta oma mõttes aina metsa taha. Vahepeal oli ta sunnitud puhkama ja keha kinnitama, pärast tundide pikkust käimist maitses moos eriliselt hea, igaksjuhuks jättis ta muist siiski alles, mine tea kaua veel niiviisi trampida tuleb.
Lõpuks kui suvepäev vägis hämaraks hakkas kiskuma muutus mets äkki hõredamaks, puud jäid aina lühemaks ja maapind muutus vesisemaks. Ning äkki, täiesti ootamatult, sai mets kui käsu peale otsa ja tähepoiss leidis end pea et silmapiirini ulatuva soojärve kaldalt.
Pähh, see on ju kõigest soojärv ei ole mingit musta vetevälja ega kolle. Soos oli tähepoiss käinud varemgi, seal kodu karjamaa taga, rabajärvede ääres jõhvikaid korjamas.
Poiss istus järve kaldale maha ja hakkas suurest solvumisest ja pettumusest nutma. Kas, siis ühe ainsa soojärve pärast ma siia tulingi, kas ainult see ongi metsa taga, töinas poiss.
Korraga tundus talle, et ta nutt kajab, ta kuulatas terasemalt, ei see oli kellegi teise nutt, kusagil üsna lähedal. Tähepoiss jäi vait, löristas nina puhtaks ja vaatas uurivalt enda ümber ringi. Pisut temast eemal ühe kidura männi juurel märkas ta hämaruses väikest kogu. Väikest pruuni ja karvast, nutust vappuvat kogu.
Tähepoiss võttis julguse kokku, läks männi juurde ning küsis: "Kes sina oled? Ja miks sa nutad?" Kogu ehmatas kergelt, tõstis siis oma suured märjad silmad poisi poole ja vastas vaiksel uriseval häälel: "Mina olen kohutav sookoll." Tähepoiss hakkas naerma: "Sina, ja kohutav iihihihiihihih." "Olen jahh, jube ja kohutav kole soovants, " urises sookoll vihaselt vilkuvate silmadega, "praegu olenlihtsalt hirmus näljane ja seetõttu õnnetu. Ma ei ole juba mitu päeva mitte midagi söönud."
Seda kuuldes koukis tähepoiss oma taskutest välja viimase saianuki ja moosipurgi. "Võta, söö, kohutav sookoll," ütles tähepoiss sõbralikult ja istus ise sookolli kõrvale maha.
Sookoll jättis nutu, nuusutas saia, vaatas kahtlustavalt moosi väikeses purgis, heitis kulmu kibrutades pilgu hetkeks tähepoisile ning hakkas siis isukalt sööma.
Kui sai viimse raasuni söödud ja moosipurk väikese karvase keelega üle käidud patsutas sookoll oma kõhtu ja vaatas, kulm seekord juba natuke vähem kipras, nukralt tema kõrval istuva tähepoisi poole. "Tänud, see oli väga hea," urises ta, "Aga nüüd räägi miks sa väike inimese laps üksinda õhtul siin soojärve ääres oled? Kas sa ei tea, et see pole sugugi ohutu paik kus ööd veeta?"
"Ma tahtsin näha, mis on metsa taga. Kodust, mis on metsa sees, hakkasin tulema juba hommikul. Kodu on seal suure saare lähedal, aga too ei paista enam ammu kätte ja nii ma ei teagi kus kodu on ja kuidas tagasi saada, nii et ma vist jäängi nüüd siia. " jutustas tähepoiss neelatades.
"Ei-ei, siia sa küll ei saa jääda, siin on minu, kohutava sookolli, kodu ja ma üldse ei armasta külalisi, kes ei oska ära minna." muutus sookoll rahutuks, "säh, siin on üks väike vaibake, see peaks su koju aitama. Ta küll natuke streigib, sest on siin soos vähe rooste läinud, aga küllap ta ikka ühe käigu jaksab teha," urises ta ja tõi männijuure alt lagedale väikese määrdunud vaiba.
Tähepoiss vaatas vaipa, vaatas sookolli ja ei saanud aru, "Kuidas see vaip mu koju aitab?"
"Näh, istud peale ja ütled: "Tahan koju!" ja siis ta lendab sinu kodu juurde," vastas sookoll ärritudes, "pärast lendab minu juurde tagasi." Tähepoisi pilgus ei peegeldunud ikka veel täit arusaamist, kuid sookoll ei tahtnud pikemalt seletada, ta urises veel vuristades "Tänud veel kord toidu eest, aga ma pean nüüd minema ja kohutav olema. Sa jõua kenasti koju ja ära mu vaipa mustaks tee. Nägemist!" ja vantsis midagi vaikselt ümisedes kerges tantsusammus minema.
Enne kui tähepoiss omalt poolt midagi öelda jõudis oli sookoll juba hämarusse kadunud.
Tähepoiss vaatas enda ümber, kõik oli hämarusse vajunud ja krabises ja nagises ja ragises kuidagi kahtlaselt. Poisil hakkas hirm ja ta otsustas seda kummalist vaiba asja proovida. Ta istus vaibale ja sõnas: "Tahan koju!" Järgmisel hetkel hakkas vaip turtsuma ja surisema ning tõusis siis äkitselt jõnksatades maast lahti. Jõnksatus oli aga nii järsk, et tähepoiss vaibalt maha kukkus ja põlve ära lõi. Poiss proovis veel korra, kuid pudenes taas, nii ka kolmandal, neljandal ja viiendal üritusel. Lõpuks ei tahtnud tähepoiss enam vaibale istuda, ta oli üleni muhke täis ja kasu ei midagi, ta polnud ju varem kunagi sellist vaipa kasutanud, ta ei osanud sellega sõita.
Tähepoiss istus uuesti männijuurikale ja hakkas taas nutma. Ta tahtis väga koju.
Kuu oli vahepeal taevasse tõusnud ja peegeldas soojärve pimeduses tõesti mustana tunduvalt veeltl. Aga tähepoiss ei pannud seda tähele enne kui oli sunnitud järsku pilku tõstma, sest kostis peenikest häält, mis küsis: "Miks sa niiviisi nutad siin, tähepoiss, sa peaksid juba ammu kodus voodis olema?" Tähepoisi tõstetud pilk eristas temast paar meetrit eemal õhus peenikese helkiva kuukiire, kel ratas käekõrval ja kulm arusaamatusest kipras. "Ma tulin vaatama, mis on metsa taga ja eksisin ära, sain siis sookollilt lendava vaiba, et koju minna, aga ma ei oska sellega sõita, aina kukun maha," nuuksus tähepoiss.
Kuukiir istus ratta selga, tegi ringi natuke eemal vedeleva vaiba ümber ja tuli siis uuesti tähepoisi juurde. "Ma tean küll, mis on viga, sa oled liiga väike veel ja ei oska sõita lendava vaibaga. Mina olin ka hiljuti liiga väike ja ei osanud sõita rattaga ning siis pandi minu rattale abirattad, sul on ka vaja abirattaid, " sõnas kuukiir väga asjalikul toonil. "Mul ei ole enam rattal abirattaid vaja, ma oskan juba sõita küll, nii et ma annan need abirattad sulle, " lisas ta, uuesti vaiba juurde sõites ja midagi vaiba kallal nokitsema hakates.
"Niih," ütles ta natukese aja pärast vaiba juurest jälle tähepoisi juurde sõites, "ma monteerisin su vaibale oma ratta abirattad alla, proovi, kas nüüd ikka kukud maha."
Tähepoiss tõusis ja läks vaiba juurde, vaiba alla olid paigaldatud tõesti imepisikesed kuukiired, mis abiratasteks keeratud. Tähepoiss nühkis oma valutavat põlvemuhku ning istus umbusklikult vaibale. "Tahan koju!" ütles ta ja hoidis hinge kinni. Vaip hakkas surisema ja turtsuma ning tõusis hetke pärast sujuva kaarega lendu.
Kuukiir, kes tähepoisi kõrval oma väikesel rattal õhku tõusmist oli jälginud, püüdis plaksutada käsi ja oleks peaaegu ümberkukkunud. "Näed sõidab," hüüdis ta.
"Aitäh, " tänas naerev tähepoiss, kes vaibaga kuukiirest aina kaugemale kandus. Kuukiir hüüdis veel midagi, kuid tähepoiss ei kuulnud teda enam, ta oli vaibaga juba puudelatvade kohale tõusnud ning lainetas abiratastega õhuvooludel tasakaaluhoides kodu poole.
Tähepoiss lehvitas veel eemalt kuukiirele ja lootis, et kunagi saab ta heateo ehk tasuda.
Varsti nägi tähepoiss eemal all küla tulesid. Ka vaip vist nägi, arvas poiss, sest too hakkas vaikselt hoogu maha võtma ja laugjalt maapinna poole langema. Mõne hetke pärast maandus vaip poisikluti koduaias õunapuu all.
Tähepoiss hüppas püsti, keeras vaiba kummuli, monteeris ettevaatlikult lahti väikesed abirattad, pööras siis vaiba jälle õiget pidi ja tegi talle pika pai. "Aitäh, sookollile" sõnas ta veel enne kui vaip õhku tõusis ja tagasi metsa taha, musta soojärve poole liikus.
Tähepoiss seisis ja saatis pilguga pimedusse kaduvat vaipa ning kõlistas taskupõhjas väikesi rattakesi. Heitis siis pilgu kuu poole, pilgutas silma ja suundus tuppa.
Toas ootas tähepoissi, mitu kipras kulmu, kuid viimastega oli Tähepoiss juba tol päeval harjunud, need ei olnud kunagi liialt kurjad.
Sunday, November 30, 2008
Uudiste lugemise needus on minu peale langenud. Jääb mulje, et toimetused ei hinda artikleid mitte üksnes klikipõhiselt, vaid ühtlasi saavad leheneegrid palka kirjamärkide arvu järgi. Mul hakkas neist kahju ja siinkohal tahakski abikäe anda. Kirjutan Teie eest, kallid ajakirjanikud, ühe pommuudise, mis kahtlemata vääriks esikaanel näitamist, iga päev.
Päike kaob taevast juba väga varsti
Aastatuhandeid väldanud vaatluste analüüs on viinud maailma teadlased ühisele vankumatule seisukohale, et päikesevalgusest jääme ilma juba täna! Jah, lõpp tuleb lähitundidel. Vaatlusandmed ja nende põhjal loodud mudel ennustavad teaduses harvaesinevalt suure kindlusega, et päikesevalgus jääb järk-järgult nõrgemaks ja kella 15:30 paiku kaob päikeseketas taevavõlvilt. Kuulduse kohaselt tabab õnnetus esimesena idapoolseid riike ja seetõttu on paljud haritlased läände põgenenud. Lihtrahva enamus keeldus nii koledat saatust omaks tunnistamast ja elas veel hiljuti õndsas ükskõiksuses, jätkates päevatöid ja -tegemisi.
Niisuguse põhjendamatu optimismi põrmustas aga teadustöö, mida interpreteerides on paljud maailma teadusajakirjanikud jõudnud õõvastavale järeldusele, et selle tulemused kinnitavad senist seisukohta, mille kohaselt Päike kustub lõplikult juba viie miljardi aasta pärast. Maal elab üle kuue miljardi inimese ja lihtne arvutus näitab, et otste kokku tõmbamiseks on jäänud vähem kui aasta inimese kohta.
Tumeda tuleviku ootuses on tekkinud rohkelt sekte ja kodaniku- kui ka mittekodanikurühmitusi, kes kõik loodavad isekeskis pimeduse üle kavaldada, ehk koguni segasel ajal kasu lõigata. Ehkki nende seltskondade avalikud seisukohad enamasti vastanduvad teineteisele, näib paljusid ühendavaks seesmiseks põhimõtteks olevat ööpimeda seljatamine vaimupimedusega. Selles osas on saavutatud ka mõningast edu- silmapaistvaim kordaminek pärineb Tallinnast, kus eelmainitud printsiipi kombineeritakse tehisvalgustatud klaaspuusliku kummardamisega.
Mõnede ekspertide hinnangul pole asi siiski lootusetu: kõik mõeldavad ja mõeldamatud katastroofid elab kindlasti üle Keith Richards, kes on ka hullemat näinud. Märkimisväärset lootust antakse ka prussakatele ja teistele madalatele eluvormidele. Anonüümseks jääda soovinud Alan J. Boone'i sõnul võib lähitulevikku piltlikult võrrelda vikatikaarega, mis niidab just ühiskonna kõrge moraaliga pead, pääsevad vaid lömitajad, loomult madalad ja need, kes kaotust ei märka.
Päike kaob taevast juba väga varsti
Aastatuhandeid väldanud vaatluste analüüs on viinud maailma teadlased ühisele vankumatule seisukohale, et päikesevalgusest jääme ilma juba täna! Jah, lõpp tuleb lähitundidel. Vaatlusandmed ja nende põhjal loodud mudel ennustavad teaduses harvaesinevalt suure kindlusega, et päikesevalgus jääb järk-järgult nõrgemaks ja kella 15:30 paiku kaob päikeseketas taevavõlvilt. Kuulduse kohaselt tabab õnnetus esimesena idapoolseid riike ja seetõttu on paljud haritlased läände põgenenud. Lihtrahva enamus keeldus nii koledat saatust omaks tunnistamast ja elas veel hiljuti õndsas ükskõiksuses, jätkates päevatöid ja -tegemisi.
Niisuguse põhjendamatu optimismi põrmustas aga teadustöö, mida interpreteerides on paljud maailma teadusajakirjanikud jõudnud õõvastavale järeldusele, et selle tulemused kinnitavad senist seisukohta, mille kohaselt Päike kustub lõplikult juba viie miljardi aasta pärast. Maal elab üle kuue miljardi inimese ja lihtne arvutus näitab, et otste kokku tõmbamiseks on jäänud vähem kui aasta inimese kohta.
Tumeda tuleviku ootuses on tekkinud rohkelt sekte ja kodaniku- kui ka mittekodanikurühmitusi, kes kõik loodavad isekeskis pimeduse üle kavaldada, ehk koguni segasel ajal kasu lõigata. Ehkki nende seltskondade avalikud seisukohad enamasti vastanduvad teineteisele, näib paljusid ühendavaks seesmiseks põhimõtteks olevat ööpimeda seljatamine vaimupimedusega. Selles osas on saavutatud ka mõningast edu- silmapaistvaim kordaminek pärineb Tallinnast, kus eelmainitud printsiipi kombineeritakse tehisvalgustatud klaaspuusliku kummardamisega.
Mõnede ekspertide hinnangul pole asi siiski lootusetu: kõik mõeldavad ja mõeldamatud katastroofid elab kindlasti üle Keith Richards, kes on ka hullemat näinud. Märkimisväärset lootust antakse ka prussakatele ja teistele madalatele eluvormidele. Anonüümseks jääda soovinud Alan J. Boone'i sõnul võib lähitulevikku piltlikult võrrelda vikatikaarega, mis niidab just ühiskonna kõrge moraaliga pead, pääsevad vaid lömitajad, loomult madalad ja need, kes kaotust ei märka.
Saturday, November 22, 2008
Hó
Sajab, sajab lund....
...esimest lund Budapestis....
...natuke liiga märga, ent kaunilt laiahelbelist....
....sisehoovi vaadates tundub nagu sajaks toas....
...kuidagi hubane on...
...kuidagi lumine on....
...kuidagi kodune on...
...esimest lund Budapestis....
...natuke liiga märga, ent kaunilt laiahelbelist....
....sisehoovi vaadates tundub nagu sajaks toas....
...kuidagi hubane on...
...kuidagi lumine on....
...kuidagi kodune on...
Friday, November 21, 2008
Hideg napok...
Jahh...nii ongi nagu pealkiri ütleb elik varasügis lahkus jultunult ette teatamata...ühel hommikul oli alles vaid pool eelmise päeva soojast ja nädalaga haihtus olematuks sellestki veel pool...praegu on väljas 0-6 soojakraadi vahel aga tendents on kraadide langemisel ja lumesajul, mis hetkel end veel külma uduvihma taha peidab..
...aga pole muret, Edgarile muretsesime juba talvise pealisrõiva ja mulle kübar-kaabu...ja kuigi villase soki kannas on auk...arvan, et elame üle sellegi talve.. radiaatori moodi sooja andev seadeldis, mis öösel ennast odavama elektri pealt sooja täis vohmib ning seda siis päevapeale meie kuubikusse ära annab, on ka töös...ja kui köögis külmal kivisillutisel viibides pidevalt tantsu-hüppe-põrandat ei tohi puutuda mängu taktis liikuda, ei saa peaaegu arugi, et õues külmem on kui varem
...eile lahkus kuubikust Viini poole Nelli...rõõm oli teda siin näha....olek oli rahulik ja enamjaolt istuv.......mulle selle poolest muide Budapest väga meeldib, et siin on hulgaliselt istutavaid paiku....alustades parkidest ja tänavapinkidest, lõpetades hunnitu hunniku väikeste hubaste keldrite ja meeldivalt tehaselike mitmekordsete istlatega ning ärritavalt teesklev-modernõdusate lesilatega, mida kõiki üsna hõlpsasti kohvikute, baaride, kõrtside, nimelt vaiksete paikade, klubide ja lihtsalt kenadeks urgaste üldkategooria alla saab liigitada...
Vahelduseks istumisele kupatasin seltskonna koeraga ka värske õhu huvides korra Budapesti piiridest välja, jalutama...paik kuhu rongiga lõpuks sattusime oli Gödöllő....Stroomi rannast tuttavate hallikarvaliste paneelelamute, ja Habsburgide aegse suure kuningliku suveresidentsiga väike linn oli kogu oma olemuselt natuke kohatu...kuid meeldivalt pargise järelmaiguga.....pargid olid kõik natuke hämarad ja räämas, ent siiski minu meelest meeldivalt toonitatud värviliste lehtedega....
Väljasõidu üldpilt jäi aga Vana Tallinna kanget likööri taga igatsema ja kohalikke pagaritooteid mugivalt kuidagi sügisesse lahtuv/lahkuv.....
Muidu on aga nii, et jõulukaunistuste hordid ja jõulu imalmuusika on vallutanud kõik siinsed kaubanduskeskused ja 6. detsembril saabuva Mikulasi ootuses jookseb kõigil väikestel ungarlastel juba suu vett ning kõik piimahambad on ihutud tohutute koguste maiustuste hävitamiseks silmapilguga....
...aga pole muret, Edgarile muretsesime juba talvise pealisrõiva ja mulle kübar-kaabu...ja kuigi villase soki kannas on auk...arvan, et elame üle sellegi talve.. radiaatori moodi sooja andev seadeldis, mis öösel ennast odavama elektri pealt sooja täis vohmib ning seda siis päevapeale meie kuubikusse ära annab, on ka töös...ja kui köögis külmal kivisillutisel viibides pidevalt tantsu-hüppe-põrandat ei tohi puutuda mängu taktis liikuda, ei saa peaaegu arugi, et õues külmem on kui varem
...eile lahkus kuubikust Viini poole Nelli...rõõm oli teda siin näha....olek oli rahulik ja enamjaolt istuv.......mulle selle poolest muide Budapest väga meeldib, et siin on hulgaliselt istutavaid paiku....alustades parkidest ja tänavapinkidest, lõpetades hunnitu hunniku väikeste hubaste keldrite ja meeldivalt tehaselike mitmekordsete istlatega ning ärritavalt teesklev-modernõdusate lesilatega, mida kõiki üsna hõlpsasti kohvikute, baaride, kõrtside, nimelt vaiksete paikade, klubide ja lihtsalt kenadeks urgaste üldkategooria alla saab liigitada...
Vahelduseks istumisele kupatasin seltskonna koeraga ka värske õhu huvides korra Budapesti piiridest välja, jalutama...paik kuhu rongiga lõpuks sattusime oli Gödöllő....Stroomi rannast tuttavate hallikarvaliste paneelelamute, ja Habsburgide aegse suure kuningliku suveresidentsiga väike linn oli kogu oma olemuselt natuke kohatu...kuid meeldivalt pargise järelmaiguga.....pargid olid kõik natuke hämarad ja räämas, ent siiski minu meelest meeldivalt toonitatud värviliste lehtedega....
Väljasõidu üldpilt jäi aga Vana Tallinna kanget likööri taga igatsema ja kohalikke pagaritooteid mugivalt kuidagi sügisesse lahtuv/lahkuv.....
Muidu on aga nii, et jõulukaunistuste hordid ja jõulu imalmuusika on vallutanud kõik siinsed kaubanduskeskused ja 6. detsembril saabuva Mikulasi ootuses jookseb kõigil väikestel ungarlastel juba suu vett ning kõik piimahambad on ihutud tohutute koguste maiustuste hävitamiseks silmapilguga....
Thursday, November 13, 2008
Kassid Budapestis
Eelmisel neljapäeval sisenes meie budapestisesse olemisse kass...puumakass eestist....see, et tulemine oli olnud meeleoluküllane, kuid väsitav, paistis ära juba kassi ja teiste kaasturistide silmadest, nii et pärast metroosõite, poes õllehindadega tutvumist, jalutuskäiku meie elamisse, pikantsete seikade kuulamist, draakonikommi ja vana tallinna koorelikööriga meie maitsemeelte õrritamist ja paari kanget pista saiia, heitis kass magama...
..Kui taas üles ärgatud läks lahti puumapärane kondamine ja kolamine, mööda kohustuslikke vaatamisväärsusi ja kohti kuhu veel Edgar Brunellagagi sattunud pole....öiste vahepeatustega Kuninga tänava kebabi leti juures ja väljateenitud unetundide veetmisega kuubikulises kodupaigas....kõike saatmas muidugi jutuvada, mille repertuaaris vanad ja uuemad ning pikantsed ja lahjemad lood ja otseloomulikult need ulmelised sageli kordi ja kordi üle Brunella arusaamise käivad tehnika ja elektroonika ja "kuidas asjad tegelikult" on jutud...elik puuma kogu oma eheduses ja headuses......
Lõnguslikult konnates saigi veedetud 3 ja pool väga tartulikku päeva....milles elamine vaata et harjumist nõudis....esmaspäeva hommikul, kui olin puuma koos hunniku terava pista ning mõne pudeli pálinkaga õige metroo peale saatnud, naasin tagasi koju, lootes, et puuma kenasti lennuki peale saab, ning võtmeteta koera jalutav Edgar end ära ei külmeta.
Kodus nõudis olek uuesti kerra kerimist ning järgmise kassi sisse laskmist... Too järgmine kass tuli ja istus meele peale ning näugus melanhoolselt...tema oli ka see, kes järgmised päeva paar pani taga igatsema Taaralinna ja üliõpilasi, puumakasse ja lohesid, Toomemäge ja naljajooke, samal ajal kurtis sisemus, kuidas motivatsioon mööda külgi maha voolab ja elu liiga raskelt turjale rõhub....õnneks ajaga muutus näugumine vaiksemaks, läks üle nurruvaks üminaks ning hajus siis sootuks, koos omanikuga......Budapest sai taas Budapestiks ja meel rahunes....nii-, kuivõrd....
Puuma järelmõjudena pistab aga Edgargi nüüd üleni punaseid ja kõrvetavtuliseid pistavõileibu ja kiidab....ning mina räägin teatavate äratuntavate rõhkudega ja söön kommi (draakoni omad said juba otsa)....
..Kui taas üles ärgatud läks lahti puumapärane kondamine ja kolamine, mööda kohustuslikke vaatamisväärsusi ja kohti kuhu veel Edgar Brunellagagi sattunud pole....öiste vahepeatustega Kuninga tänava kebabi leti juures ja väljateenitud unetundide veetmisega kuubikulises kodupaigas....kõike saatmas muidugi jutuvada, mille repertuaaris vanad ja uuemad ning pikantsed ja lahjemad lood ja otseloomulikult need ulmelised sageli kordi ja kordi üle Brunella arusaamise käivad tehnika ja elektroonika ja "kuidas asjad tegelikult" on jutud...elik puuma kogu oma eheduses ja headuses......
Lõnguslikult konnates saigi veedetud 3 ja pool väga tartulikku päeva....milles elamine vaata et harjumist nõudis....esmaspäeva hommikul, kui olin puuma koos hunniku terava pista ning mõne pudeli pálinkaga õige metroo peale saatnud, naasin tagasi koju, lootes, et puuma kenasti lennuki peale saab, ning võtmeteta koera jalutav Edgar end ära ei külmeta.
Kodus nõudis olek uuesti kerra kerimist ning järgmise kassi sisse laskmist... Too järgmine kass tuli ja istus meele peale ning näugus melanhoolselt...tema oli ka see, kes järgmised päeva paar pani taga igatsema Taaralinna ja üliõpilasi, puumakasse ja lohesid, Toomemäge ja naljajooke, samal ajal kurtis sisemus, kuidas motivatsioon mööda külgi maha voolab ja elu liiga raskelt turjale rõhub....õnneks ajaga muutus näugumine vaiksemaks, läks üle nurruvaks üminaks ning hajus siis sootuks, koos omanikuga......Budapest sai taas Budapestiks ja meel rahunes....nii-, kuivõrd....
Puuma järelmõjudena pistab aga Edgargi nüüd üleni punaseid ja kõrvetavtuliseid pistavõileibu ja kiidab....ning mina räägin teatavate äratuntavate rõhkudega ja söön kommi (draakoni omad said juba otsa)....
Wednesday, November 5, 2008
Lõputu varasügis
Ma tunnen, et me oleme sattunud igikestvasse septembrisse....
....seda tunne jagab vist ka minu ungari keele õpetaja, kes terve eelmise loengu vältel, kui tema rääkis põhiliselt ameerikamaa valimistest ja meie pidime kohustuslikus korras kaks minutit puterdama oma koolivaheajast, suutis vähemalt kolmel korral mainida, et see soojus ei ole tavaline, Ungaris ei ole tavalises novembris nii soe kunagi, nautige meie mitte tavalist sooja novembrit....
Aga tõesti, tänagi oli väljas päeval üle 16 kraadi sooja ja vihm ei ole siin argipäev.....harjumatu värk, väga harjumatu värk...kuidas siis nii saab, kui 23 novembrit on sadanud taevast pussnuge ja lobjakat ja maa on hommikuti härmas olnud ning välijooki suutnud öösi teha vaid karastatumad......aga vaat saab, aint mitte harjuda..
Aga kui veel paar sõna minu ungari keele õpetajast rääkida, siis tema on tore, ta nimi on Poolakas Attila, tal on paksud pea et kõrvadeni vuntsid ja laevalgust peegeldav pealagi....minu omailmas on ta pesuehtse ungari härra võrdkuju, natuke imelik, humoorikas, enesekriitiline, vähe irooniline ja sõbralik...Õpetajana on ta järjekindel csak magyar, ehk tuleb vaid ungarikeelne jutt ja ilma subtiitriteta, jube kannatlik meie puterdajatega ning hea seletusvõttestikuga, mis väljatöötatud aastate pikkuse kogemusega vast....ungarikeelt ma päris selgeks ei saa, kuid see ei ole tema süü......njaa....muidu on nii, et meie vastas, üle siseõue elaval naabrimutil, õitseb rõduservale kujundatud vägagi esinduslikus ja maja kindlasti parimas toataime džunglis miskine lill...minu mittebotaaniku mõistes, kelle jaoks kõik puud isesuguste lehtedega vahtrad on, on see õitseja hiina kask, kuna õis on punane ja üksik......aga olgu mis ta on, tahtsin öelda lihtsalt, et ilus on...väga ilus on....
....seda tunne jagab vist ka minu ungari keele õpetaja, kes terve eelmise loengu vältel, kui tema rääkis põhiliselt ameerikamaa valimistest ja meie pidime kohustuslikus korras kaks minutit puterdama oma koolivaheajast, suutis vähemalt kolmel korral mainida, et see soojus ei ole tavaline, Ungaris ei ole tavalises novembris nii soe kunagi, nautige meie mitte tavalist sooja novembrit....
Aga tõesti, tänagi oli väljas päeval üle 16 kraadi sooja ja vihm ei ole siin argipäev.....harjumatu värk, väga harjumatu värk...kuidas siis nii saab, kui 23 novembrit on sadanud taevast pussnuge ja lobjakat ja maa on hommikuti härmas olnud ning välijooki suutnud öösi teha vaid karastatumad......aga vaat saab, aint mitte harjuda..
Aga kui veel paar sõna minu ungari keele õpetajast rääkida, siis tema on tore, ta nimi on Poolakas Attila, tal on paksud pea et kõrvadeni vuntsid ja laevalgust peegeldav pealagi....minu omailmas on ta pesuehtse ungari härra võrdkuju, natuke imelik, humoorikas, enesekriitiline, vähe irooniline ja sõbralik...Õpetajana on ta järjekindel csak magyar, ehk tuleb vaid ungarikeelne jutt ja ilma subtiitriteta, jube kannatlik meie puterdajatega ning hea seletusvõttestikuga, mis väljatöötatud aastate pikkuse kogemusega vast....ungarikeelt ma päris selgeks ei saa, kuid see ei ole tema süü......njaa....muidu on nii, et meie vastas, üle siseõue elaval naabrimutil, õitseb rõduservale kujundatud vägagi esinduslikus ja maja kindlasti parimas toataime džunglis miskine lill...minu mittebotaaniku mõistes, kelle jaoks kõik puud isesuguste lehtedega vahtrad on, on see õitseja hiina kask, kuna õis on punane ja üksik......aga olgu mis ta on, tahtsin öelda lihtsalt, et ilus on...väga ilus on....
Sunday, October 26, 2008
Kust tuleb tolm?
....ta tuleb ülemise naabri parketipragudest, imbub seejärel õige tasakesi läbi betoonipooride ja lage katva tapeedi ning jääb siis rullidena lakke rippuma...
...seal need rullid jalgu kõlgutades ootavad, tehes nägu, nagu nad oleks kogu aeg seal olnud ja üritades jätta muljet, et nad on ilm süütud ega oma mingeid salakavalaid plaane.....ning siis ühel hetkel, kui sa üldse oodatagi ei oska poetavad nad end meisterklassi tsirkuseartisti kombel põrandale ja hakkavad üliheli kiirusel pesasid moodustama, toa nurkadesse, klaveri taha, diivani alla, alumiste riiulite tagasoppidesse....ning siis kõige nahhaalsemate lurjuste kombel hakkab pesades pihta laiaulatuslik paljunemistegevus ja nii leiadki end ühtäkki tolmurulli maalt....
.....naaskeldabad, raisk!
...seal need rullid jalgu kõlgutades ootavad, tehes nägu, nagu nad oleks kogu aeg seal olnud ja üritades jätta muljet, et nad on ilm süütud ega oma mingeid salakavalaid plaane.....ning siis ühel hetkel, kui sa üldse oodatagi ei oska poetavad nad end meisterklassi tsirkuseartisti kombel põrandale ja hakkavad üliheli kiirusel pesasid moodustama, toa nurkadesse, klaveri taha, diivani alla, alumiste riiulite tagasoppidesse....ning siis kõige nahhaalsemate lurjuste kombel hakkab pesades pihta laiaulatuslik paljunemistegevus ja nii leiadki end ühtäkki tolmurulli maalt....
.....naaskeldabad, raisk!
Saturday, October 25, 2008
23.oktoober ja Art Brut
Kui Edgar neljapäeva liiga vara hommikul Genova poole punuma pani, võttis ta päikese kaasa, see tõik selgus kui ma mitmed tunnid hiljem ärgates end sügisest leidsin...kuid ega see üht Põhjamaa naist ju ei peata, las olla siinne suureks pühaks kuulutatud 23.oktoober külm ja vihmane, muuseumisse läksin ma ikka. Läksin sest on teada värk, et muuseumitädidel ei ole pühasid ja eriti ei ole neil pühasid riikliku maiguga pühade ajal, otse vastupidi, neil pühadel on tööd rohkem kui tarvis, sest siis lastakse kõik soovijad tasuta uksest sisse.
Kõigepealt viisid jalad siin samas lähedal kangelaste väljakul kõrguvasse klassikalisse kaunite maalide muuseumi...seal olid seintele seatud Ferdinand Hodleri kaunid siniürpides naised ja valgetes ürpides vanurid, kõik oli viksitult läbitöötatult pingestatud, ei sa öelda et mulle see staatiline dünaamika ja läbitöötatus just väga oleks meeldinud, ent emotsiooni seal siiski veidke oli ja mulje ei jäänud halb, ainult veidi kesine...Pärast Hodlerit kaesin üle ka püsiekspositsiooni kenad viineritest kokkumaalitud itaalia pühad neitsid ja aritokraadid ja siis veel ka mõned kaunid impressionistide tööd ja sakslaste talupoja pulmalised, tähelepanu boonusena leidsin ka ühe kuulsa keskaegse Revala sakslase teose... moepärast heidsin pilgu ka neile antiikseile marmorist kätetuile, jalutuile, kellel kõigil nina korra või kaks peast pudenenud, lisaks said omaosa ka õlikannud ja muu keraamika mis varisemisohus klaasist kappi olid pandud....aga rohkem ei jaksanud, pilt oli kirju ja suitsunälg suur ning nii jäigi kogu suur flaamikunsti kogu, mille üle iga ungarlane uhke peaks olema, täiesti nägemata....
Kui silm natuke väljas kangelastel ja mornil taeval puhanud oli, sai jalge alla võetud tee ka buda mäele rahvuslikku galeriisse, sest suur reklaamtahvel oli kuulutanud, et seal pesitseb austria ja ungari Art Brut....Tuleb netida, et selle rahvusliku galeriiga on ikka loterii-allegrii sest kunagi ei suuda aimata mis sind ees ootab, kuid siiski siiani on iga loos võitnud ja ma ei pidanud oma jalavaeva kahetsema...
Art Brut või nonart, nagu nad seda ingliskeeli nimetavad paitas meeli...mulle meeldib kui inimesed teevad sest neile meeldib, sest neil on peas mingi pilt ja ei lase end sugugi häirida, et neil puudub kunstilalane koolitus, selgearuline meel, liikumisvõime vms.... sest, mis see kõik tegelikult kunsti tegemisse puutub.....need tööd olid elusad ja tihedasti elurõõmsad, fantaasia vabalend, priitahe...selles oli tunnet ja see nakkas.....Kui tolle Art Bruti vahelt viimaks välja astusin, teadsin vaid et ma lähen sinna veel tagasi ja et rohkem kunsti peale võtta ei tohi....
Ülejõe Pesti poole suundudes sain ühelt möödujalt teada, et Budamäel oli parempoolsete demonstratsioon ja Pesti pool vaskpoolsete demonstratsioon....õnneks või õnnetuseks ei näinud kumbagi...pärast uudiseid lugedes selgus, et kõik oli küllalt rahulikult möödunud ja 2006. aasta demonstratsioonide aujärg jäi paika......
Pühaõhtul kodus teed juues hakkas siiski natuke kahju muusemitädidest ja politseinikest kellel siin sugugi pühasid pole antud pidada....
Kõigepealt viisid jalad siin samas lähedal kangelaste väljakul kõrguvasse klassikalisse kaunite maalide muuseumi...seal olid seintele seatud Ferdinand Hodleri kaunid siniürpides naised ja valgetes ürpides vanurid, kõik oli viksitult läbitöötatult pingestatud, ei sa öelda et mulle see staatiline dünaamika ja läbitöötatus just väga oleks meeldinud, ent emotsiooni seal siiski veidke oli ja mulje ei jäänud halb, ainult veidi kesine...Pärast Hodlerit kaesin üle ka püsiekspositsiooni kenad viineritest kokkumaalitud itaalia pühad neitsid ja aritokraadid ja siis veel ka mõned kaunid impressionistide tööd ja sakslaste talupoja pulmalised, tähelepanu boonusena leidsin ka ühe kuulsa keskaegse Revala sakslase teose... moepärast heidsin pilgu ka neile antiikseile marmorist kätetuile, jalutuile, kellel kõigil nina korra või kaks peast pudenenud, lisaks said omaosa ka õlikannud ja muu keraamika mis varisemisohus klaasist kappi olid pandud....aga rohkem ei jaksanud, pilt oli kirju ja suitsunälg suur ning nii jäigi kogu suur flaamikunsti kogu, mille üle iga ungarlane uhke peaks olema, täiesti nägemata....
Kui silm natuke väljas kangelastel ja mornil taeval puhanud oli, sai jalge alla võetud tee ka buda mäele rahvuslikku galeriisse, sest suur reklaamtahvel oli kuulutanud, et seal pesitseb austria ja ungari Art Brut....Tuleb netida, et selle rahvusliku galeriiga on ikka loterii-allegrii sest kunagi ei suuda aimata mis sind ees ootab, kuid siiski siiani on iga loos võitnud ja ma ei pidanud oma jalavaeva kahetsema...
Art Brut või nonart, nagu nad seda ingliskeeli nimetavad paitas meeli...mulle meeldib kui inimesed teevad sest neile meeldib, sest neil on peas mingi pilt ja ei lase end sugugi häirida, et neil puudub kunstilalane koolitus, selgearuline meel, liikumisvõime vms.... sest, mis see kõik tegelikult kunsti tegemisse puutub.....need tööd olid elusad ja tihedasti elurõõmsad, fantaasia vabalend, priitahe...selles oli tunnet ja see nakkas.....Kui tolle Art Bruti vahelt viimaks välja astusin, teadsin vaid et ma lähen sinna veel tagasi ja et rohkem kunsti peale võtta ei tohi....
Ülejõe Pesti poole suundudes sain ühelt möödujalt teada, et Budamäel oli parempoolsete demonstratsioon ja Pesti pool vaskpoolsete demonstratsioon....õnneks või õnnetuseks ei näinud kumbagi...pärast uudiseid lugedes selgus, et kõik oli küllalt rahulikult möödunud ja 2006. aasta demonstratsioonide aujärg jäi paika......
Pühaõhtul kodus teed juues hakkas siiski natuke kahju muusemitädidest ja politseinikest kellel siin sugugi pühasid pole antud pidada....
Sunday, October 19, 2008
Külalised ja uudised
Hetkel juba mälestustesse lõppenud nädala võib kenasti külaliste nädalaks nimetada...sest olid Ulla ja Leene ja olid kolm ja pool päeva meiega, saatma olid nad endale palunud päikesepaiste ja vananaiste suvised 20nendad termomeetril ning kaasas oli neil must leib, tatar, mis pidulikult pooles-saati kättejõudnud hetkeks hävitatud ja Vana Tallinna, omas headuses.....
Tore oli taasnäha neid Tartust armsaks saanud nägusid oma kuubikujulises tartukauges toas, süüa pulkadega kohalikus hiinakas, juua peeti pargis ja saada jäädvustatud mitmele erinevale pikslile, vallutada kahel erineval päeval kaks Budapoolset vaatamisväärset mäge ja ühel erilisel päeval Budapestist väljaspool asuv keskaegse kindluse all peesitav mägi, süüa mitu langosit, kõndida, jalutada, rutata mööda Budapesti sügislehtedes kevadisi tänavaid ja väisata kohalikku tehasemaigulist lambikuplite vanadekodu, sõita rongi ja praami ja metrooga, kuulata mis uut ja mis vana, kädistada tüdrukute jutte nagu Edgar seda nimetab ning arutleda kuidas asjad ikkagi tegelikult on.....
Varvasteni aus olles, mida ka mina kunagi väga kenadeks kehaosadeks pidanud pole vaid ikka pigem liigselt veidraks, oli see kõige intensiivsem kolm ja pool päevak viimase pooleteise kuu jooksul ja samas algusest lõpuni meeldiv....
Neljapäeval kella seitsmeks hommikul oli selline tunne, nagu oleks jäänud tempokaga, lõbusalt keerutava, naerutava karuselli alla, mis kõige ootamatumal hetkel, kui hakkad kuidagi olemisega ära harjuma, sust rataste kolinal üle ja edasi vuhiseb....jättes su arusaamatuses ja kerges väsimuses tagasi arjesse murdma.....
Pärast kuubikus taas argipäeva ärgates sattusime Edgariga Eesti uudiseid uurima....tundub, et kodumail on lehtedele lisaks ka helgeid päid langema hakanud....Hendrik Toompere, Dagmar Normet, Urmas Ott......kurb kohe, et järjest enam on kehtestumas eestlaste kartulitaimeline olemus, kus paremad palad mulla all......oehh, ei meeldi mulle see mõte taolisest kartulivabariigist.....
Viimased päevad olemegi üha ja aiva uudiseid lugenud ja saateid vaadanud, ammu pole Eesti eluga nii kursis olnud...teada saime sedagi, et forintit enam Tavid ei vaheta ja kulupea akadeemik avastas, et kliima soojenemise jutt on kõik vaid alatu laim....
Mis veel forinti kukkumisse puutub, siis siinse vaatlejana võin raporteerida et Budapestis ei ole veel hullu, hulle küll, aga neid on vist igal pool.....ärevus hõljub õhus ja ajalehtede esikaantel, kuid hingamisteed tunduvad olevat veel puhtad...eks vaatame, mis edasi saab ja loodame parimat....
Tore oli taasnäha neid Tartust armsaks saanud nägusid oma kuubikujulises tartukauges toas, süüa pulkadega kohalikus hiinakas, juua peeti pargis ja saada jäädvustatud mitmele erinevale pikslile, vallutada kahel erineval päeval kaks Budapoolset vaatamisväärset mäge ja ühel erilisel päeval Budapestist väljaspool asuv keskaegse kindluse all peesitav mägi, süüa mitu langosit, kõndida, jalutada, rutata mööda Budapesti sügislehtedes kevadisi tänavaid ja väisata kohalikku tehasemaigulist lambikuplite vanadekodu, sõita rongi ja praami ja metrooga, kuulata mis uut ja mis vana, kädistada tüdrukute jutte nagu Edgar seda nimetab ning arutleda kuidas asjad ikkagi tegelikult on.....
Varvasteni aus olles, mida ka mina kunagi väga kenadeks kehaosadeks pidanud pole vaid ikka pigem liigselt veidraks, oli see kõige intensiivsem kolm ja pool päevak viimase pooleteise kuu jooksul ja samas algusest lõpuni meeldiv....
Neljapäeval kella seitsmeks hommikul oli selline tunne, nagu oleks jäänud tempokaga, lõbusalt keerutava, naerutava karuselli alla, mis kõige ootamatumal hetkel, kui hakkad kuidagi olemisega ära harjuma, sust rataste kolinal üle ja edasi vuhiseb....jättes su arusaamatuses ja kerges väsimuses tagasi arjesse murdma.....
Pärast kuubikus taas argipäeva ärgates sattusime Edgariga Eesti uudiseid uurima....tundub, et kodumail on lehtedele lisaks ka helgeid päid langema hakanud....Hendrik Toompere, Dagmar Normet, Urmas Ott......kurb kohe, et järjest enam on kehtestumas eestlaste kartulitaimeline olemus, kus paremad palad mulla all......oehh, ei meeldi mulle see mõte taolisest kartulivabariigist.....
Viimased päevad olemegi üha ja aiva uudiseid lugenud ja saateid vaadanud, ammu pole Eesti eluga nii kursis olnud...teada saime sedagi, et forintit enam Tavid ei vaheta ja kulupea akadeemik avastas, et kliima soojenemise jutt on kõik vaid alatu laim....
Mis veel forinti kukkumisse puutub, siis siinse vaatlejana võin raporteerida et Budapestis ei ole veel hullu, hulle küll, aga neid on vist igal pool.....ärevus hõljub õhus ja ajalehtede esikaantel, kuid hingamisteed tunduvad olevat veel puhtad...eks vaatame, mis edasi saab ja loodame parimat....
Sunday, October 5, 2008
Milline pühapäev!? Kahemilline. Interdistsiplinaarsus, interdistsiplinaarsus.. nüüd ma tean, mida see sõna tähendab. Lugesin täna vaheldumisi "Keeleuuenduse praegust seisukorda ja väljavaateid" (aitäh, Mihkel), lugu prantsuse matemaatikute päis kasvavaist seenekübaraist ja paraveebi foorumi kasutaja borgir postitusi. Viimaseid soovitan südamest igale noorele antropoloogiahuvilisele, alustada võib mahlakast mõttevahetusest teemal "Kummitus sööb kassi ja koera toidu ära!?". Üritan tasapisi oma servast lainjaks avardunud teadvusega toime tulla ja tervet mõistust jätkuvalt kõrges hinnas pidada, borgir olgu lihtsalt erand.
Tuesday, September 30, 2008
Koduloomad
Täna öösel selgus, et Tom on endale sõbrad saanud, ehk et meie väikesesse elamisse on ootamatult tekkinud hulk isehakanud koduloomi.
Tegelikult ei tahaks neid sugugi veel enda omaks tunnistada.
Uustulnukatele lasub kahtlus, kuuluda naabrite juurest remondi eest põgenevasse prussakahõimu, kes loodab paremad jahimaad leida meie köögist...ei süüdista, ega mind kutsuks kah rohkem saiapuru kui tsemenditolm ja krohvijäägid....samas ei kavatse ma oma saiapurust elamist sugugi ühegi isetegevusliku koduloomaga jagada....nii et täna kuulutasime Edgariga välja sõja, mis algas väikese pea et tseremoniaalse origami harjutusega, mille käigus ei valminud mitte rahutuvid vaid püstitatud said paar prussakameelitus-mürk-kleepmaja....edasine taktika on ründav..ehk siis oma korda ootav pulverisaatormürk, millega saab kogu meie armsa kodu ühel kenal sügispäeval meeldivaks gaasikambriks muuta...lootuses, et kõngevad kutsumata külastajad, mitte meie...
njaa... muidu on nii, et Edgar jõudis ühel õhtul meeliülendavale järeldusele, et kõik ei ole veel hukas....Temast võib veel saada suur teadlane, sest kõigil suurtel teadlastel on ikka hea huumorimeel olnud ja ka teda on antud andega õnnistatud......
Rõõm tuli sellest avastusest kilkega meie tasasusest kajavale õuele ja kihistada saime muiates ja heameelest käsi hõõrudes ööni välja......
Thursday, September 25, 2008
Ma märgin märka, märkan margi märki midajoba janiitagasi.. ma märgin märkuse märgatud märgi.. ma märkasin vanameest. Ta lõi jalaga tuvist mööda. Sõimles ja jooksis linnule järele. Tõlkisin tema sõnad nii: "Kuradi laperdav peletis! Mis sa kooserdad siin keset kõnniteed kolmekesi. Ma su õpetan lendama!" Pärisüliõpilastele korraldati infopäev ja selle raames jagati ilmse püüdlikkusega koostatud buklette ellujäämisõpetustega. Kõige lõpus oli peatükk "Inside information", mis algas lausega "Don't be afraid of old people". Mina küll kardan.
Sõidab vanem ossibemm, aknad pärani, piki teed ja jääb foori taga seisma. Ristmik saab muusikat täis, rooli taga noogutab peaga kaasa noor mees. Mängib Liszt.
Sõidab vanem ossibemm, aknad pärani, piki teed ja jääb foori taga seisma. Ristmik saab muusikat täis, rooli taga noogutab peaga kaasa noor mees. Mängib Liszt.
Wednesday, September 24, 2008
Saiast, veeremisest, ujumisest ja juust
Kõik viitab sellele, et lõpuks ma lihtsalt veeren Budapestist koju tagasi.....
Ma saan aru küll, et süüakse selleks, et elada, aga miks ungarlaset elamiseks nii kohutavalt palju saia söövad ma ei tea...aga jääb külge.....suured kohevad kõva koorikuga saiad, kuklid, sarvekesed, juustuga kaetud kuklid ja sarvekesed, erinevate seemnelistega üle puistatud kuklid ja sarvekesed ning lisaks kõik need lehtaignast tehtud väikesed soolased küpsetised ja magusad koogikesed ja 24h lahti olevad pagaripoed.... ohhjahh...aga musta leiba ei kusagil, tee või tina, kõige paremal juhul saad sepikut, aga väike sepik on hulga kallim kui suur kohev kõva koorikuga sai, mis soodsalt elada püüdva tudengi jaoks tähendab, et süüakse taas saia......Võib muidugi lollide lohutuseks loota, et minust saab enneolematu sporditibi ja veeremine jääb tulemata..... Loota võib, sest täna ometigi käisime Edgariga ujumas, kui kaua me seda käiku plaaninud olime, sellest ajalugu vaikib, peamine on, et täna jõudsime....See ujula on meile lähim, ainult läbi linnapargi, autotee alt läbi ja rongitee alt läbi ja natuke veel jalutamist ja kui vahepeal ära ei eksita siis ongi olemas....
Ujula ise on väga retro, et miljöösse sobituda peaks 60-70 aastate lilleline triks olema ja kindlasti ujumismüts (viimane on muide seal ka kohutuslik ja sellega meie vanad Auratajad muidugi ei arvestanud, aga õnneks mees basseini ääres heldis ja andis käepärast olevad riidest ujumismütsid, mis lõuaalt kinnisiduda tuleb ja millel kõrvade koha peal plastmassist väikesed tassisarnased sõelad on, väga vaimukad tõesti ja sobisid meile suurepäraselt, kohe näha noh, et turistid :)...
Ujulas on kolm basseini, tavamõõtmetes suur ja kaks pisemat, millest üks põlvini ulatuva veega lastekas. Kõik kes suured sportlased ei ole ja kujundujumise, vee-polo või sportujumise trennis ei käi need suurde basseini ei saa ja nagu onu basseini ääres ütles...es ist immer so....Mitte-sportlased ujuvad, kas lastebasseinis või väikeses kuuerealises ühiskondlikus täiskasvanute basseinis, kus kolmapäeva õhtuti kella seitsme ajal on hea võimalus ligimese lähedust ja küünarnuki tunnet nautida, sest rada tuleb jagada 4-6 ujumissõbraga....
Riiete vahetamiseks mõeldud ruumid on naistele ja lastele ühe,l meestele teisel korrusel. Ruumid on lakoonilised, seinte ääres väikesed sinised 1X0,5 meetrit kapid tabadega ja keskel pingid ning riidenagi neile, kellelt midagi võtta ei ole ja kes kappi ei taibanud eraldi juurde tellida (meie täitsime Edgariga viimast kategooriat)...dušširuumis on keskmiselt 10 dušši millest nii umbes 2 on täiesti edukalt kasutatav, sest vett voolabki ettenähtud aukudest....ja üks wc on ka, kuigi tolle väljanägemine paneb arvatavasti nii mõnegi madjarimaa tütre basseini pissima......ei, aga mis seal ikka üldiselt näeb kõik välja nagu keskmine lasnamäe kooli renoveerimata kehka riietusruum, ainult avarust ja tuuletõmbust on pisut enam...jahh ja saun on selles ujulas ka, mis lõhnab nagu ühissaunad ikka lõhnavad ja kus ees istub kolm tursket meest, kellele tuleb kuidagi tõestada, et sauna eest sai kassas makstud küll....
Njaaa, ma usun, et Edgarit ja Brunellat nähakse seal ujulas kindlasti veel korduvalt, noh vähemalt neljal korral veel, sest 10 korra pilet on ju taskus..... enne aga soetame endale ujumismütsid ja -prillid ning külmema ilma tarvis voodriga plätud ning vbl ka suurema ja paksema saunalina.
Üldiselt on aga nii, et eelmise nädala lõpul õnnestus mul saada pangast kätte oma tuttuus pangakaart ja rõõmuga leida ka sinna laekunud septembrikuu stipendium...selle tähistamiseks sai ostetud head veini ja halba veini ja käidud koos paari erasmuslasega Simplas, mis igale tartlasele igatahes peaks meenutama Zavoodi, ainult et Simpla on suurem, kaootilisem, tehaselikum ja seal on tore aed.
Nädalavahetusel plaanisime olla kultuursed ja minna kaunite kunstide muuseumisse ja ujuma, lõppes see kõik sellega, et kass oli peal ja tõbi küljes ning nii jäi üle ainult üksteisele silma ja endale siiralt südamesse piiludes öelda, et küllap me mõni teine kord läheme.....
Jahh ja siis esmaspäeval läksime me sooje kampsuneid kaltsukast nillima, lõppes see sellega et päeva lõpuks oli meie inventaar täienenud imeilusa roosa seeliku ja väike kampsunikesega, punase Poolas 70nendatel tehtud mööbliriidest mantli ja laualambi (et magamislavatsi all diivanil ka lugeda näeks) ning Edgari lubasega kindlasti muretseda oma stipi saabudes lähedal asuvast vanakella poest Marvini tiksuja....nohh aga eks nende kampsunitega annab ju veel oodata ka pisut........
Nuvot ja muidu on nii et on natuke tore ja natuke rahulik ja natuke rõõm ning esimesed külalised saabuvad, olles loodetavasti eeskujuks ka järgmistele, juba oktoobris.....
Monday, September 15, 2008
Vihm
Täna hommikul oli hirmus raske tõusta, sest tõusma pidi kindlal ajal, mulle ei meeldi äratuskella helina peale üles ärgata ja siis kähku tõusta, sest et tuleb kuhugile jõuda, täna ei meeldinud mulle see isäranis palju...kogu asi vist selles, et väljas sadas vihma, täpselt nõndasamuti nagu eelmisel esmaspäevalgi, aga eelmisel esmaspäeval oli üle 23 kraadi Celsiuse järgi, sellel esmaspäeval oli väljas aga kraade natuke üle 10ne....sügis oli justkui korraga meie kandilisele siseõuele jõudnud...uhh vastik, eriti kui oled just hakanud ära harjuma, et on soe.....Kogu olukorra tegi veel kordi vastikumaks teadmine, et ei mul ei ole siin ei vihmavarju ega ühtki vihmapidavat riietusesest rääkimata vihma pidavatest jalanõudest, mis lompe kannataks ja ülikooli peakampusesse on jalutamist poole tunni jagu...mmmm, milline kena väljavaade otse merelahele......
...aga ma tõusin, valmistasime Edgariga külma peletuseks tõhusa hommikusöögi ja lahkusime asjalikult korterist...Edgar koera jalutama ja mina kampuse poole......
Vihmane Budapest pole just kõige sõbralikum paik ilma kiletamata jalutuskäiguks, sest kõnniteed on vanemates magalarajoonides 2m laiad, meetrile sellest alast on lubatud parkida autosid, antud võimalust kasutatakse agaralt ja tihti võetakse meetrile veel pool lisaks, et kui juba parkimiseks läks või nii. Maja poolt keskmiselt 30 sentimeetrit on aga kaetud avatud uste, erinevate neoon ja mitteneoon siltide ning kõige muu sarnasega, nii jääb jalakäijale liikumiseks sageli keskmiselt 50-70cm laiune ala, kuhu keskele ulatuvad üsna hästi kõrgete majade räästad, nii et vihma alt räästa alla ei ole siin sugugi võimalus, oled nii räästa kui vihma all ja lubad pidevalt mööda vihmavarjudega vana- ja noorinimesi, vähe rohkem vihma või räästa alla paindudes.
Vihmavarje on siinsetele inimestel samuti mitmesuguseid, eriti levinud on musta värvi ja katkised, kas pooleks läinud varre või katkiläinud tugikonstruktsiooniga vihmavarjud, jääb tunne nagu neil oleks siin kusagil mstade kasutatud ja katkiste vihmavarjude pood.
Lisaks vihmavarjudele on populaarsed igasugu keebid ja vihmamantlid, kuid ära ei öelda ka kilekotist, mille saab tõmmata kenasti pead katva nokitsa peale, nii et koti sang haakub noka külge ja ei kao tee peal kuhugi....ühesõnaga kohalikud juba teavad küll, et vahel Budapestis sajab...tuleb vast siis meilgi leppida ja muretseda suure rahalaeva saabumisel, keep või katkine must vihmavari, või vähemalt mõni nokkmüts, mille külge kilekoti annaks kinnitada.
...aga ma tõusin, valmistasime Edgariga külma peletuseks tõhusa hommikusöögi ja lahkusime asjalikult korterist...Edgar koera jalutama ja mina kampuse poole......
Vihmane Budapest pole just kõige sõbralikum paik ilma kiletamata jalutuskäiguks, sest kõnniteed on vanemates magalarajoonides 2m laiad, meetrile sellest alast on lubatud parkida autosid, antud võimalust kasutatakse agaralt ja tihti võetakse meetrile veel pool lisaks, et kui juba parkimiseks läks või nii. Maja poolt keskmiselt 30 sentimeetrit on aga kaetud avatud uste, erinevate neoon ja mitteneoon siltide ning kõige muu sarnasega, nii jääb jalakäijale liikumiseks sageli keskmiselt 50-70cm laiune ala, kuhu keskele ulatuvad üsna hästi kõrgete majade räästad, nii et vihma alt räästa alla ei ole siin sugugi võimalus, oled nii räästa kui vihma all ja lubad pidevalt mööda vihmavarjudega vana- ja noorinimesi, vähe rohkem vihma või räästa alla paindudes.
Vihmavarje on siinsetele inimestel samuti mitmesuguseid, eriti levinud on musta värvi ja katkised, kas pooleks läinud varre või katkiläinud tugikonstruktsiooniga vihmavarjud, jääb tunne nagu neil oleks siin kusagil mstade kasutatud ja katkiste vihmavarjude pood.
Lisaks vihmavarjudele on populaarsed igasugu keebid ja vihmamantlid, kuid ära ei öelda ka kilekotist, mille saab tõmmata kenasti pead katva nokitsa peale, nii et koti sang haakub noka külge ja ei kao tee peal kuhugi....ühesõnaga kohalikud juba teavad küll, et vahel Budapestis sajab...tuleb vast siis meilgi leppida ja muretseda suure rahalaeva saabumisel, keep või katkine must vihmavari, või vähemalt mõni nokkmüts, mille külge kilekoti annaks kinnitada.
Sunday, September 14, 2008
Pühapäev
Täna sai algatatud Budapesti pühapäevaste pannkookide traditsioon...mina tegin taigna ja Edgar tegeles küpsetamisega, mis tähendas alalõpmata köögi pliidikohalises õhus viibivaid pannkooke....pannkooke sai söödud kohliku džemmiga ja kõrvale joodi piima, imeline idüll ühesõnaga....nagu mõnes heas ameerika filmis...või nagu lapsepõlves, kuidas kellelegi....
Film jäi katki peatselt pärast kõhtude täitumist, sest ei järgnenud ei mingit ameerikalikku pühapäevast jalutuskäiku linnaparki ega naeratuste saatel koeraga mängimist eiei...kumbki puges hoopis oma arvuti taha ja maad võttis klahvideklõbin ning mõnevõrra asjalik nohin
x aja pärast kui pannkoogi maitse suust kadunud algas arutelu, mida teha päeva teise toidukorraga...saadeti linke ja vahetati mõtteid, lõpp-otsus oli, et tuleb üles otsida kohalik india kiirtoidu koht Bangla büfé....
Otsimisretk oli tänu hoolikale kodutööle lihtne, Bangla büfé asus täpselt seal, kus ta helendavel googlemapile oli märgitud....
Paik oli väljanägemiselt väike...esmapilgul tundus, et sisse ei mahugi, sest seal oli juba enne meid kolm inimest pluss 1 kokk ja 1 kokk-teenindaja, nii et pidasime uksetaga aru, et vist tuleb kaasa osta ning uurisime huviga aknale kinnitatud menüüd...
Menüüdega oli asi äärmiselt selge ja lakooniline.... olemas oli ingliskeelne ja magyarikeelne menüü, kus sees hinnad, toitude nimed ja põhiinfo koosseisu kohta....lisaks olid menüülehtede kõrvale riputatud pildid, mille all pildil oleva roa nimi ja igaksjuhuks ka hind, ehk kui menüüdest aru ei saa, siis ole vaid piisaval osav ja osuta...
Kui otsus rahakotile vastavalt langetatud astusime sisse, üks külaline oli vahepeal lahkunud nii et mahutsime kaunis lahedalt, söögisaal mis avanes leti ees oli 2,5x3m vast, kolme laua ja kaheksa tooliga. Leti taga oli hinduväliumusega mees, kes tervitas rõõmsalt ja naeratas laialt, ütlesime talle oma soovid ja samal ajal otsustasime ikkagi kohapeal tarbida, mees palus istet võtta ning ütles pehmes inglise keeles, et läheb umbes kümme minutit, siis astus ta ühe sammuga letitagant pisipisikesse kööki ning andis instruktsioonid edasi teisele hinduvälimusega mehele kes papaddumme hakkas valmistama...ise segas ta kiirelt kokku mango lassid, ehk mango-piimakokteilid, mis maitsesid imehead....varsti toodi meile ka papaddummid, mis isutekitajatena täiesti oma ülesande täitsid...siis sai veel natuke oodata ja vaadata seintel olevaid roogade pilte, mille vahele oli kenasti lükitud ungari maakaart, mõned väikesed peeglid soengu kohendamiseks, india maakaart ja kena tõmmu tütarlapsega postkaart...vahepeal sõid kõrvallaua kohalikud noormehed ära oma chicken gurryid ning lahkusid...ning siis toodi meile meie chicken biryanid..mis kujutas endast hunnikut basmati riisi kanaliha tükkidega, mis maitsestatud gurry, kardemoni ja muu heaga. Kõik oli väga lihtne ja kodune ning toit maitses, hästi maitses....
Tekkis tunne nagu oleks sattunud mõne sõbra imepisikesse kööki sööma, sõber ise on aga rõdul suitsu tegemas või miskit.....aga tuleb kohe tagasi ja räägib edasi oma pooleli jäänud lugu... seiklustest...
...kui söödud võtsime tühjad taldrikud ja astusime leti äärde sooviga maksta, tõmmu mees arvutas kiiresti oma piiksuva kalkulaatoriga palju me võlgneme samal ajal astust köögist välja koka ja võttis meie taldrikud ja viis kööki kraanikaussi... pärast maksmist küsis letitagune mees veel, et kuidas toit maitses...
Väljudes soovisid koka ja letitagune mees kena õhtut....väljas tibutas vihma ja oli juba täitsa pime...kõhud täis, suundusime paarituhande forinti võrra vaesemana mööda kitsaid tänavaid tagasi kodu poole....sees oli ikka too naljakas tunne, nagu tuleks vana äärelinna sõbra juurest pühapäevaselt külaskäigult....imelik kuidas lihtsad asjad vahel lihtsalt mõjuvad......
Film jäi katki peatselt pärast kõhtude täitumist, sest ei järgnenud ei mingit ameerikalikku pühapäevast jalutuskäiku linnaparki ega naeratuste saatel koeraga mängimist eiei...kumbki puges hoopis oma arvuti taha ja maad võttis klahvideklõbin ning mõnevõrra asjalik nohin
x aja pärast kui pannkoogi maitse suust kadunud algas arutelu, mida teha päeva teise toidukorraga...saadeti linke ja vahetati mõtteid, lõpp-otsus oli, et tuleb üles otsida kohalik india kiirtoidu koht Bangla büfé....
Otsimisretk oli tänu hoolikale kodutööle lihtne, Bangla büfé asus täpselt seal, kus ta helendavel googlemapile oli märgitud....
Paik oli väljanägemiselt väike...esmapilgul tundus, et sisse ei mahugi, sest seal oli juba enne meid kolm inimest pluss 1 kokk ja 1 kokk-teenindaja, nii et pidasime uksetaga aru, et vist tuleb kaasa osta ning uurisime huviga aknale kinnitatud menüüd...
Menüüdega oli asi äärmiselt selge ja lakooniline.... olemas oli ingliskeelne ja magyarikeelne menüü, kus sees hinnad, toitude nimed ja põhiinfo koosseisu kohta....lisaks olid menüülehtede kõrvale riputatud pildid, mille all pildil oleva roa nimi ja igaksjuhuks ka hind, ehk kui menüüdest aru ei saa, siis ole vaid piisaval osav ja osuta...
Kui otsus rahakotile vastavalt langetatud astusime sisse, üks külaline oli vahepeal lahkunud nii et mahutsime kaunis lahedalt, söögisaal mis avanes leti ees oli 2,5x3m vast, kolme laua ja kaheksa tooliga. Leti taga oli hinduväliumusega mees, kes tervitas rõõmsalt ja naeratas laialt, ütlesime talle oma soovid ja samal ajal otsustasime ikkagi kohapeal tarbida, mees palus istet võtta ning ütles pehmes inglise keeles, et läheb umbes kümme minutit, siis astus ta ühe sammuga letitagant pisipisikesse kööki ning andis instruktsioonid edasi teisele hinduvälimusega mehele kes papaddumme hakkas valmistama...ise segas ta kiirelt kokku mango lassid, ehk mango-piimakokteilid, mis maitsesid imehead....varsti toodi meile ka papaddummid, mis isutekitajatena täiesti oma ülesande täitsid...siis sai veel natuke oodata ja vaadata seintel olevaid roogade pilte, mille vahele oli kenasti lükitud ungari maakaart, mõned väikesed peeglid soengu kohendamiseks, india maakaart ja kena tõmmu tütarlapsega postkaart...vahepeal sõid kõrvallaua kohalikud noormehed ära oma chicken gurryid ning lahkusid...ning siis toodi meile meie chicken biryanid..mis kujutas endast hunnikut basmati riisi kanaliha tükkidega, mis maitsestatud gurry, kardemoni ja muu heaga. Kõik oli väga lihtne ja kodune ning toit maitses, hästi maitses....
Tekkis tunne nagu oleks sattunud mõne sõbra imepisikesse kööki sööma, sõber ise on aga rõdul suitsu tegemas või miskit.....aga tuleb kohe tagasi ja räägib edasi oma pooleli jäänud lugu... seiklustest...
...kui söödud võtsime tühjad taldrikud ja astusime leti äärde sooviga maksta, tõmmu mees arvutas kiiresti oma piiksuva kalkulaatoriga palju me võlgneme samal ajal astust köögist välja koka ja võttis meie taldrikud ja viis kööki kraanikaussi... pärast maksmist küsis letitagune mees veel, et kuidas toit maitses...
Väljudes soovisid koka ja letitagune mees kena õhtut....väljas tibutas vihma ja oli juba täitsa pime...kõhud täis, suundusime paarituhande forinti võrra vaesemana mööda kitsaid tänavaid tagasi kodu poole....sees oli ikka too naljakas tunne, nagu tuleks vana äärelinna sõbra juurest pühapäevaselt külaskäigult....imelik kuidas lihtsad asjad vahel lihtsalt mõjuvad......
Saturday, September 13, 2008
Varastatud makaronid
Tähelepanu! Täna, kolmeteistkümnendama septembri keskpäeval, varastati Ungarimaal Budapesti linnas Keleti raudteejaama lähistel asuva Spar toidupoe eest viiesajagrammine pakk itaalia penne pastat, keetmisaeg 8 minutit. Varas viis endaga ka samas omaniku naasmist oodanud juustukastme Knorr. Erilisele jultumusele viitab teo toimepanek päise päeva päikesepaistes, pikanäpumees ei pidanud miskiks ka peremehe toiduvaru valvavat koera. Kui keegi on näinud või teab midagi sarnastest juhtumitest, palun teavitage võimuorganeid omal valikul.
Täna on vististi esimene veidi rahulikuma hingamise päev, kui välja arvata varahommikul ukse taga kolistanud veenäidumehed. Kui mina ärkasin, olid nad ammu läinud ja postkasti ilmunud kirja ning sõnumi järgi telefonis võin järeldada, et mult oodati siiski suuremat osavõtlikkust veenäidu võtmise üritusest. Võtsin hoopis koera ja läksin ujulat otsima. Nimelt saatis Andras kirja, millest hea tahtmise olemasolul võis aimata, et meie vahetus naabruses bassein on. Jalutasime märgitud kohta linnapargi serval, paremat kätt jäi kõrge varbaed, selle taga kasvas võsa. Eriliselt kauniks tegi võpsiku kontrast teisel pool teed laiuva rikkuriterajooniga - kaunid kolmekordsed kivimajad parkimis- ja mänguplatsidega, jahvatatud kohvi lõhn, sorteeritud prügi jne. Paremat kätt aga vilksatas tihniku vahelt mingi korratu, ent vist siiski mitte maast päikese ja vihma kosutusel võrsunud vorm. Selleks oli ta liialt inimese nägu.. siin pean hetkeks kõrvale põikama.
Kui inimesed poleks iial linnu ehitanud, aga oleks muidu täpipealt samasugused nagu praegu - täiesti sisutühi mõte, aga mis siis - ja siis tuleks ühel äkki idee panna kodanikud tihedalt kokku kastidesse elama, kastid üksteise peale, kastide vahele käimise rajad, kuhu avaneks kastidest vaatamise ja tuulutamise augud, naerdaks niisugune lollus kahtlemata välja. Kõrge ohutuskomisjoni esimees manaks hetkeks vaevaga aruka ilme ja teataks väärikalt: "Niisugust korraldust ei või lubada ainuüksi sellepärast, et mõni võib oma kasti august käimise rajal olevale kaaslasele kas tahtmatult hooletuse läbi või koguni kurja soovides miskit pähe pillata!"
Ühel hommikul nägin kodu-uulitsal autokapotil supipõhja, aga nüüd tagasi selle korratu kuju juurde võpsikus.
Lehtede ja rootsude vahelt sai üsna selgeks, et tegemist on inimeste ehitatud majaga, mille nad küll umbkaudu kümnendi eest mulle teadmata põhjusel loodusele kinkinud on. Siis aga vilksatas seinal väätide vahel miskit sinist, teraselt piiludes paistis kolletunud silt "Uszoda" kahe pleekinud-sinise lainekesega. Ujula!
Täna on vististi esimene veidi rahulikuma hingamise päev, kui välja arvata varahommikul ukse taga kolistanud veenäidumehed. Kui mina ärkasin, olid nad ammu läinud ja postkasti ilmunud kirja ning sõnumi järgi telefonis võin järeldada, et mult oodati siiski suuremat osavõtlikkust veenäidu võtmise üritusest. Võtsin hoopis koera ja läksin ujulat otsima. Nimelt saatis Andras kirja, millest hea tahtmise olemasolul võis aimata, et meie vahetus naabruses bassein on. Jalutasime märgitud kohta linnapargi serval, paremat kätt jäi kõrge varbaed, selle taga kasvas võsa. Eriliselt kauniks tegi võpsiku kontrast teisel pool teed laiuva rikkuriterajooniga - kaunid kolmekordsed kivimajad parkimis- ja mänguplatsidega, jahvatatud kohvi lõhn, sorteeritud prügi jne. Paremat kätt aga vilksatas tihniku vahelt mingi korratu, ent vist siiski mitte maast päikese ja vihma kosutusel võrsunud vorm. Selleks oli ta liialt inimese nägu.. siin pean hetkeks kõrvale põikama.
Kui inimesed poleks iial linnu ehitanud, aga oleks muidu täpipealt samasugused nagu praegu - täiesti sisutühi mõte, aga mis siis - ja siis tuleks ühel äkki idee panna kodanikud tihedalt kokku kastidesse elama, kastid üksteise peale, kastide vahele käimise rajad, kuhu avaneks kastidest vaatamise ja tuulutamise augud, naerdaks niisugune lollus kahtlemata välja. Kõrge ohutuskomisjoni esimees manaks hetkeks vaevaga aruka ilme ja teataks väärikalt: "Niisugust korraldust ei või lubada ainuüksi sellepärast, et mõni võib oma kasti august käimise rajal olevale kaaslasele kas tahtmatult hooletuse läbi või koguni kurja soovides miskit pähe pillata!"
Ühel hommikul nägin kodu-uulitsal autokapotil supipõhja, aga nüüd tagasi selle korratu kuju juurde võpsikus.
Lehtede ja rootsude vahelt sai üsna selgeks, et tegemist on inimeste ehitatud majaga, mille nad küll umbkaudu kümnendi eest mulle teadmata põhjusel loodusele kinkinud on. Siis aga vilksatas seinal väätide vahel miskit sinist, teraselt piiludes paistis kolletunud silt "Uszoda" kahe pleekinud-sinise lainekesega. Ujula!
Thursday, September 11, 2008
Häda
Eile hommikul päevaste lähituleviku plaanide üle vesteldes selgus täiesti ootamatult ja kokkuleppimatult, et Muranyi 16-22 korteri elanike plaanid on väga sarnased. Minu plaan oli oodata interneti meest, seejärel tema äraminekut ja siis internetis ja mujal tiritamme kasvatada ning rõõmustada. Edgari plaan oli oodata interneti meest, vaadata, mis jama mees oma hajevil ungarlasele omase olekuga kokku keerab, oodata interneti mehe äraminekut, parandada ära kogu jama, mis mees korda saatnud ning seejärel pahuralt oodata interneti tagasitulekut...Ehk siis plaanis oli suur ootmine....
Aga ohh häda, oodata ei lastud, pärast esimest hommikust võileiba oligi mees kohal, väike ja kiilakas, ning sugugi mitte ungarlasele omaselt hajevil, vaid äärmiselt asjalik ning mitte sugugi päris umbkeelne, väljendid very good paper ja muud taolised lipsasid huulilt peaaegu imepärase osavusega. Ühendas modemi, kirjutas andmeid, kohmitses midagi koridoris olevas UPC kastis ning selgitas kuidas kõik toimib, võttis siis "very good paper"i, millele tuli lisada juba olemas olevatele korteriomaniku konksudele ja lubadustele ning tõotustele, ainult lepingut sõlmiva Edgari nimi, passi number, aadress ning kohal oleva tunnistaja, nimi, passi number ja aadress. Ja sedakorda ei mingeid emanimesid, mis tundus ehk kohatugi, sest siiani on kõik siinsed dokumenditäitjad ka kindlasti ema neiupõlve nime nõudnud...ja omajagu sai meeldegi juba tuletatud, et mis eelmisel korral Edgari ema nimena kirja läks. Aga olgu, kui ei siis ei. Kui paberid täidetud ja ilusti esimesed korrad internetti lülitumine õnnestunud lahkus väike kiilakas ungarlane käbedalt.....
Jaa siis oligi õnn meie õuel, lõpuks ometi kaua oodatud internet, mailid, sõbrad suhtlusportaalid, füüsikaajakorjad ja -foorumid... rõõm!! Kuid kohe oli ka kohal järgmine häda.. ei saa ju olla nii, et ainult üks arvuti korraga internetis on, Edgaril oli ju ometi suur plaan kogu eluga internetti kolida ja seda pidi ta saama, tuli vaid saada kuidagi üks arvuti internetti jagama ja mitte nii, et mõlemad windoosas on vaid justnimelt nii, et üks vabalt ubuntu võib olla ja teine windoosa, kui soovib, ja korraga internetis...3 tundi hiljem oli minu peas vaid paks arusaamatus....mis jaoks ta niimoodi teeb, no misjaoks?.....Edgar istus samal ajal meie väikese kahearvuti ja juhtmetega kaetud laua taga ja pingis, küll ühest küll teisest arvutist.....aga internet oli siiski veel ainult ühes arvutis....seis polnud sugugi parem ei viis ega ka seitse tundi hiljem.....ega lõpuks magamaminneski....noh kui tegelikult aus olla, siis häda on siiani, kuigi hommikuse koeraga jalutamise ajal toodi veel üks kaabel, mis on pööratud......paks arusaamatus mu peas on lagunenud oheteks, mida saadavad suitsupausid, ja väikesteks kompromissideks, mis lubavad paariks tunniks arvuti ja interneti endale vallutada.....muidu on aga ikka häda, sest kuidagi ju peab korraga internetis olla saama, lihtsalt peab ju!
...ohhjahh...
Aga ohh häda, oodata ei lastud, pärast esimest hommikust võileiba oligi mees kohal, väike ja kiilakas, ning sugugi mitte ungarlasele omaselt hajevil, vaid äärmiselt asjalik ning mitte sugugi päris umbkeelne, väljendid very good paper ja muud taolised lipsasid huulilt peaaegu imepärase osavusega. Ühendas modemi, kirjutas andmeid, kohmitses midagi koridoris olevas UPC kastis ning selgitas kuidas kõik toimib, võttis siis "very good paper"i, millele tuli lisada juba olemas olevatele korteriomaniku konksudele ja lubadustele ning tõotustele, ainult lepingut sõlmiva Edgari nimi, passi number, aadress ning kohal oleva tunnistaja, nimi, passi number ja aadress. Ja sedakorda ei mingeid emanimesid, mis tundus ehk kohatugi, sest siiani on kõik siinsed dokumenditäitjad ka kindlasti ema neiupõlve nime nõudnud...ja omajagu sai meeldegi juba tuletatud, et mis eelmisel korral Edgari ema nimena kirja läks. Aga olgu, kui ei siis ei. Kui paberid täidetud ja ilusti esimesed korrad internetti lülitumine õnnestunud lahkus väike kiilakas ungarlane käbedalt.....
Jaa siis oligi õnn meie õuel, lõpuks ometi kaua oodatud internet, mailid, sõbrad suhtlusportaalid, füüsikaajakorjad ja -foorumid... rõõm!! Kuid kohe oli ka kohal järgmine häda.. ei saa ju olla nii, et ainult üks arvuti korraga internetis on, Edgaril oli ju ometi suur plaan kogu eluga internetti kolida ja seda pidi ta saama, tuli vaid saada kuidagi üks arvuti internetti jagama ja mitte nii, et mõlemad windoosas on vaid justnimelt nii, et üks vabalt ubuntu võib olla ja teine windoosa, kui soovib, ja korraga internetis...3 tundi hiljem oli minu peas vaid paks arusaamatus....mis jaoks ta niimoodi teeb, no misjaoks?.....Edgar istus samal ajal meie väikese kahearvuti ja juhtmetega kaetud laua taga ja pingis, küll ühest küll teisest arvutist.....aga internet oli siiski veel ainult ühes arvutis....seis polnud sugugi parem ei viis ega ka seitse tundi hiljem.....ega lõpuks magamaminneski....noh kui tegelikult aus olla, siis häda on siiani, kuigi hommikuse koeraga jalutamise ajal toodi veel üks kaabel, mis on pööratud......paks arusaamatus mu peas on lagunenud oheteks, mida saadavad suitsupausid, ja väikesteks kompromissideks, mis lubavad paariks tunniks arvuti ja interneti endale vallutada.....muidu on aga ikka häda, sest kuidagi ju peab korraga internetis olla saama, lihtsalt peab ju!
...ohhjahh...
Sunday, September 7, 2008
Kohal
Väljas on 30 kraadi Celsiuse järgi ja mu viimse raha eest ostetud leiges õlles hulbib lõppenud kärbes. Aga mitte sellest ei tahtnud ma.. me. Mitte niimoodi.
Loendamata päevad tagasi lõppesid relsid ja kaks põhjamaa noort astusid rongi konditsioneeritud kupee mugavusest kõike elutarvilikku seljas-käes, aga ka puuris, tassides perroonile, et juba 10 minutit hiljem kohtuda siinkirjutajale omase õnneliku saatuse poolt määratud kõrgest matemaatikust korteriomanikuga. Surusime tervituseks higist kätt ja meid juhatati 16. väravast sellel uulitsal sisse, vastu lõi hunnik külma õhku. Tee viis trepist üles kohalike meelest teisele, jalagadele tuntavalt ja iga eestlase loogika kohaselt aga kindlasti kolmandale korrusele...seal nurgas oli uks, kust matemaatik meid sisse juhatas. Juhtusime niimoodi valgesse kööki, kus laed kõrguvad kaugelt üle pea ja põrandat ei kata libe parkett. Köögi kõrval asub väike tuba, kiuksuva parketi, natuke vildakate riiulite ja suure aknaga sisehoovi ning peakõrgusele magamislavatsile viiva Brunella meelest jõletu trepiga. Ega seal ukse taga palju rohkem olnudki, hunnik ehitustolmu ja mitteelamise lehka ning piske vannituba ka. Kõike nähtut nimetati "lepingus" "clean and tidy apartment". Jutumärke polnud. Pikka juttu ka polnud, sest potentsiaali oli ja nii sai paberile konks kirja. Nimetatud potentsiaali asusimegi innuga avaldama. Piir kodukoristuse ja pisiremondi vahel on ähmasem kui eal. Aga nüüd on meil läikiv kõrgete lagedega õdus olemine. Muu maailm koos hädavajalike ühendustega jõuab läbi UPCi teeneka kaabli ehk kah kohale...kaablikutt, kes siinsetele oludele ja eelarvanmustele vastavalt võiks "csak magyar" olla jõuab kohale kolmapäeval ja siis alles läheb põnevaks.
Niikaua on nagu ikka, raha on otsas ja tänavad haisevad kuse järele....home sweet home....palav on..põhjamaalastele kohaselt jäid ũhel plätad koju ja teine lihtsalt ei talu kuuma...aga ilmateade lubab et läheb jahedaks, varsti onj vihm ja +23...siis teeme vahupeo ja lähme kooli...või kes teab, võibolla tuleb kooli juba varem minna.
Eile mekkisime 75 Ft (*0.067 EEK/Ft !) maksvat kesvamärga ja elame edasi. Kõhutunne ütleb, et siia kuhugi peaks nüüd punkti panema, enne kui kärbes lagunema hakkab.
Loendamata päevad tagasi lõppesid relsid ja kaks põhjamaa noort astusid rongi konditsioneeritud kupee mugavusest kõike elutarvilikku seljas-käes, aga ka puuris, tassides perroonile, et juba 10 minutit hiljem kohtuda siinkirjutajale omase õnneliku saatuse poolt määratud kõrgest matemaatikust korteriomanikuga. Surusime tervituseks higist kätt ja meid juhatati 16. väravast sellel uulitsal sisse, vastu lõi hunnik külma õhku. Tee viis trepist üles kohalike meelest teisele, jalagadele tuntavalt ja iga eestlase loogika kohaselt aga kindlasti kolmandale korrusele...seal nurgas oli uks, kust matemaatik meid sisse juhatas. Juhtusime niimoodi valgesse kööki, kus laed kõrguvad kaugelt üle pea ja põrandat ei kata libe parkett. Köögi kõrval asub väike tuba, kiuksuva parketi, natuke vildakate riiulite ja suure aknaga sisehoovi ning peakõrgusele magamislavatsile viiva Brunella meelest jõletu trepiga. Ega seal ukse taga palju rohkem olnudki, hunnik ehitustolmu ja mitteelamise lehka ning piske vannituba ka. Kõike nähtut nimetati "lepingus" "clean and tidy apartment". Jutumärke polnud. Pikka juttu ka polnud, sest potentsiaali oli ja nii sai paberile konks kirja. Nimetatud potentsiaali asusimegi innuga avaldama. Piir kodukoristuse ja pisiremondi vahel on ähmasem kui eal. Aga nüüd on meil läikiv kõrgete lagedega õdus olemine. Muu maailm koos hädavajalike ühendustega jõuab läbi UPCi teeneka kaabli ehk kah kohale...kaablikutt, kes siinsetele oludele ja eelarvanmustele vastavalt võiks "csak magyar" olla jõuab kohale kolmapäeval ja siis alles läheb põnevaks.
Niikaua on nagu ikka, raha on otsas ja tänavad haisevad kuse järele....home sweet home....palav on..põhjamaalastele kohaselt jäid ũhel plätad koju ja teine lihtsalt ei talu kuuma...aga ilmateade lubab et läheb jahedaks, varsti onj vihm ja +23...siis teeme vahupeo ja lähme kooli...või kes teab, võibolla tuleb kooli juba varem minna.
Eile mekkisime 75 Ft (*0.067 EEK/Ft !) maksvat kesvamärga ja elame edasi. Kõhutunne ütleb, et siia kuhugi peaks nüüd punkti panema, enne kui kärbes lagunema hakkab.
Subscribe to:
Posts (Atom)